Ma usun, et see teema on päris intrigeeriv, sest kui Sa mõtled kasule, mis eesmärkide seadmine kaasa toob, siis Sa võib-olla ei saagi nendest inimestest hästi aru. Miks nad ei kasuta töövahendit, mille nad võivad endale ise luua? Mis on nende käe ja jala juures. Mida saavad kasutusele võtta. Mis annaks neile väga palju selgust igapäevastest toimetamistest ja tegemistes.
Põhjuseid, miks eesmärke ei seata, on tõenäoliselt väga erinevaid. Täna ma keskendun neljale olulisemale põhjusele, miks inimesed ei sea endale eesmärke.
Esikohal suure tõenäosusega on see, et väga paljud ei ole kuulnudki eesmärgistamisest. Kui Sa mõtled Yale uuring peale, kus ainult 3% inimestest oli eesmärgid kirja pannud ning nende nimel tegutsesid. Võib-olla tõesti on vahepeal läinud aeg edasi ning kolmest on saanud viis, kuid ikkagi on neid väga vähe. 95% inimestest on need, kellel eesmärgid puuduvad. Nad ei ole võib-olla sellega varem kokku puutunud.
Näiteks, kui Sa mõtled iseenda lapsepõlvele, palju oli Sul neid lapsepõlvesõpru, kellel olid eesmärgid? Või palju oli pereringis eesmärke? Selliseid väga selgeid, välja hõigatud, kirja pandud ning ajaliselt määratletud eesmärke nagu eesmärgistamine peaks olema. Suure tõenäosusega vastus on, et neid ei olnudki või oli ainult üks inimene, kelle puhul Sa teadsid, et see inimene tegutseb selle asja nimel. No vähemalt niimoodi oli see minu enda lapsepõlves. Loomulikult mul oli soov ja eesmärk kool hästi lõpetada, saada võimalikult head hinded, ülikooli sisse saada ning suvevaheaeg võimalikult hästi veeta. Selliseid soove ikka ju oli. Need olid sellised suured soovid, kuid neid ei jaotatud eesmärkide keelde või neid ei toodud spetsiifiliseks.
Teise teemana toon välja selle, et inimesed ei sea endale eesmärke, kuna nad ei oska seda korrektselt sõnastada või hästi kirja panna. Nad mõtlevad, et hea mõte – eelmisel aastal olin selline ning sel aastal olen parem või teenin sel aastal rohkem raha, muudan oma töö- või pereelu, mul on rohkem vaba aega või mis iganes see eesmärk ka on, need on head mõtted aga need pole eesmärkide keelde kodeeritud või nad pole eesmärkide keeles kirja pandud. Puudub spetsiifilisus. Puudub muutuse ühik palju ma siis olen rõõmsam või palju ma rohkem naeran. Ja puudub ka reaalne lõpptähtaeg, mis hetkel ma seda mõõtma hakkan. Ehk puudub selline eesmärkide keelde pandud kirjalik eesmärk ning jäävad sellised suured ideed ja mõtted, mis võivad ka muutuda, sest kui ajad ei ole kirjas, siis nad võivad ka muutuda.
Kaks viimast põhjust on seotud meil hirmudega. Miks ma nendest hirmudest üldse räägin? Kui ma pigem vaatan elule pigem positiivse poole pealt – mida saaks muuta või mida saaks paremaks teha, et olukorrast õppida. Mõnikord on hea teada ka hirme. Kui Sa oskad öelda, mis Sind tagasi hoiab või mis Sind takistab, siis Sa oskad mõelda, mida annaks teha, et hirmust mööda minna ning hirmu vähendada.
Esimene hirm, miks inimesed ei sea endale eesmärke on see, et neil on kartus läbikukkumise ees. Nad arvavad, et nad ei saa selle eesmärgiga hakkama. Nad pööravad poole tee pealt koju tagasi ning nad ei tee seda, mida nad on soovinud teha. Ja see hirm on väga suur ning see hoiab meid paigal.
Aga mida selle hirmuga teha? Kindlasti üks väga võimas töövahend on see, et eesmärk tuleb teha väikesteks, saavutatavateks juppideks, tükkideks ja need väiksed tükid peavad olema suure eesmärgi suunas joondatud. See on see, et Sa hakkama sellega, millega Sa reaalselt hakkama saad ning Sul pole mõtet võtta midagi ebarealistlikku ning üritada seda siis väga lühikese ajaperioodi sisse mahutada.
Teine teema, mida Sa saad selle hirmu maandamiseks teha on see, et Sa peaksid leida endale eeskujusid, kes on sarnase eesmärgi juba saavutanud. Kes on raamatu kirjutanud või maratoni läbinud või ülikooli kuhugi sisse saanud või teinud tööalaselt mingeid muutusi. Neid inimesi on, Sa peab lihtsalt silmad lahti tegema, võib-olla oma sõprusringis korra küsima ning saad väga häid mõtteid kellega võiks rääkida või kelle blogi võiks lugeda või kelle videot võiks vaadata, raamatut lugeda. Ehk Sa peaksid tegema ennast nende inimeste sarnasemaks. Sa peaksid jälgima, mida nad teevad ja mõtlema, mida Sina ise saaksid teha.
Kuidas Sa saaksid seda hirmu vähendada või hirmust üle olla, et sellele teele asuda? Hirmudega on see, et ma kutsun Sind tegelikult koos selle hirmuga elama, sest suure tõenäosusega ei saa Sa ühtegi eesmärki ellu viia, kui Sa oled hirmu viinud täitsa nulli. Alati on mingi osa hirmust Sinu enda tegemistes. Alati Sa teed midagi uut moodi ja Sa ei tea, kas see töötab või mitte. Sa katsetad. Katsetamine ongi selle asja juures see kõige olulisem, sest Sa õpid igast olukorrast. Õpid mitteõnnestunud teguviisist. Sa saad sealt innustust tegutseda teistmoodi.
Neljas ja viimane põhjus, miks inimesed eesmärke ei sea, on kartus tõrjutuse või eemalejäämise ees või kellegi halba kommentaari. Või kuidagi negatiivset tagasisidet sellele. Kui Sa mõtledki selle, et hakkad eesmärkide suunas liikuma ning Sa varem käisid sõpradega õlut joomas või kohvikus, siis need sõbrad endiselt võib-olla käivad seal aga Sina tegeled millegi muuga. Võib-olla tõesti võivad inimesed õlleklaasi taga Sinust rääkida halvasti või kirjutada mõne halvustava Facebook’i kommentaari. See on väga loogiline. Sa oled oma viie parima sõbra summa ning kui Sa tahad muutuda, Sa pead vaatama, kas sõbrad toetavad Sind ning viivad Sind edasi. Kui nad seda ei tee, pead endale leidma tegelikult uued sõbrad. Sa peaksid leidma inimesed, kes Sinuga on ühes paadis. Kes Sind toetavad ja aitavad. See on põhjus, miks paljud kasutavadki abistavaid meeskondi seal taga – treenereid, coach’e, arengutreenereid. See on see, et need inimesed toetavad Sind sellel teekonnal astumisel.
Sellest postitusest on olemas ka video. Huvi korral vajuta linki: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/406080943117678/.
Suur tänu Sulle!