Esimene nendest on Excel. Jah, muidugi. Ma ei ole võib-olla klassikaline Exceli kasutaja selles mõttes, et mul on seal arvude massiivid ning ma tegelen arvutuste, numbrite ja valemitega. Analüütikaga. Aga sellele vaatamata, ma kasutan Excelit kahel juhul.

Esiteks, ma kasutan Excelit siis, kui ma tegelen projektidega. Näiteks, mul on koolitus, mis eeldab alati enne, kui Sa rahva ette lähed mingite kindlate tegevuste valmis tegemist. Eeltööd ja erinevaid tegevusi. Just need samad tegevused ongi mul sinna Excelisse pandud ning mul tekib niiviisi klassikaline projektiplaan. Mul on vajalik tegevus, ma tean, kes sellega tegeleb, ma tean, kui palju see aega võtab ning samuti ma tean seda, millal see tegevus valmis saab.

Projektiplaan aitab mul kahte asja:

• ta tagab selle, et mul on suur pilt ehk helikopteri vaade oma tegemistest ning
• ma näen loogilisi seoseid erinevate tegevuste vahel ehk ma ei planeeri enne tegevusi, mis eeldavad mõne eelmise tegevuse valmis saamist või lõppemist. See garanteerib selle, et projekt saab kvaliteetne ning ka edukas.

Tene variant, kus ma Excelit kasutan, on päeva planeerimine. Mul on oma päeva planeerimise fail, mis koosneb kolmest osast:

• seal on ajaline pool ehk plaan sellest, mida ma teen mingi konkreetne kell. Ajaline planeerimine algab mul kella kuuest hommikul ning läheb kella kuueni õhtul välja. Ma kasutan aja planeerimisel 30 minuti pikkuseid ajasahtleid. Lisaks Excelile on mul kasutusel ka kalender, mida ma kasutan pigem siis, kus ma olen sõlminud kellegagi näiteks mingi kokkusaamise või mul on koolitus või mul on coachingu sessioon ehk mul on tegevused, kus ma olen andnud kellelegi lubaduse. Need on mul kirjas kalendris. Kui ma hakkan päeva planeerima, võtan tegevused kalendrist ning tõstan nad Excelisse oma õigele kohale. Lisan veel transpordi aja, mis kulub mul sinna kohale jõudmiseks ning oma muud tegevused panen kokkulepitud kokkusaamise või koolituse järgi.
• Lisaks ajasahtlitele, on Excelis veel iga päeva kohta kirjas 5 olulist tegevust. Need on need tegevused, mida ma tahan kindlasti see päev ära teha.
• Siis on mul nimekiri inimestest, kellega ma sel päeval ühendust võtan.

Lisaks eelnevale, pean ma Excelis ka oluliste tegevuste nimekiri. Seda sellise mõttega, et kuna mul päeva planeerimise Excel on nii kui nii taustal avatud, saaksin kõik päeva jooksul tekkinud head mõtted lihtsalt kirja panna, et need loomulikult ei läheks mul meelest ära.

Niipalju Excelist.

Teine programm, mida ma kasutan on Focus 10. Kuna ma olen PC kasutaja, siis Apple maailmas sel programmil võib-olla mõni teine nimi. Aga võib-olla see nimi antud hetkel ei olegi kõige tähtsam, sest see programm töötab Pomodoro Technique (https://lifecoach.ee/5-ideed-kuidas-energiat-tooellu-tuua/) põhimõttel.

See metoodika on oma olemuselt väga oluline, kuna ta räägib fokuseerimisest. Räägib sellest, et Sa peaksid justkui jooma enne, kui suur janu tekib. Et sööksid siis, kui Sul kõht veel väga tühi ei ole. Ta aitab hoida fookust, tähelepanu ning soodustab oluliste asjadega tegelemist.

Sa töötad 25 minutit intensiivselt ühe asjaga ning seejärel teed 5 minutise pausi ning töötad uuesti 25 minutit. Ja jälle 5 minutine paus. Niimoodi tekivad 30 minutit pikkused tsüklid. Need samad tsüklid on mul seotud selle Exceli 30 minutise ajasahtliga. Kui ma tegevusega alustan, pane Focus 10 programmi käima ning kui 25 minutit saab mööda, annab programm mulle heliga teada, et on aeg arvuti tagant korra üles tõusta ning ennast liigutada. Ning kui paus läbi, antakse uuesti teada, et arvuti juurde tagasi tulla ning oma tegevusi fokuseeritult jätkata.

Kindlasti Sa oled pannud tähele, et kui Sa hakkad mõne tegevusega tegelema ning Sa ei tee sinna vahele pause, vaid üritad seda tegevust teha kuni see valmis saab, siis tegevus lõpp on selline … kummaline. Sul ei ole enam head kvaliteeti, Sul ei ole enam fookust ning Sa oled kuidagi väsinud ja tülpinud. Pomodoro Technique aitab seda tunnet vältida ning ühtlasi saad soovitud tegevuse ka kiiremini tehtud.

Kolmas programm, millest Sulle täna räägin, on Evernote.

Ma kasutan Evernote kahel viisil:

• Kõigepealt ma kogun Evernote erinevate teemade alla artikleid, mida ma olen veebist leidnud ning mis mulle tunduvad olulised. Koondan neid seepärast, et neid oleks hiljem lihtsam leiad ning nendega edasi töötada.
• Teiseks ma kasutan Evenote erinevate nimekirjade koostamisel. Näiteks, mul on raamatute nimekiri, mida ma peaksin raamatukogust laenutama. Kui ma leian, et üht või teist raamatut tasuks lugeda, panen ta kirja ning kui raamatukokku satun, laenutan. Lisaks on mul Evernotes ka ostunimekirjad. Kas Sa oled märganud, et kui läheb poodi ilma nimekirjata, võib juhtuda kaks ebameeldivat asja? Esiteks, Sa ei pruukinud osta kõiki asju, mille pärast Sa poodi läksid ning teiseks, Su ostukorvi võib lipsata asju, mida Sa tegelikult ei planeerinud.

Need olidki mõtted, kuidas saaksid efektiivsemalt tegutseda ning endale toetav süsteem luua.

Ajaga on põnev ka see, et meil kõigil on antud aega võrdselt. Kõigile on antud ööpäevas 24 tundi või siis 1440 minutit või 86 400 sekundit. Ei ole sellist rikkurite või keskklassi teemat, mis näiteks rikkusega seoses on, aja mõttes on kõik võrdsed. Maailmameister on võrdne geeniusega. Mõlemale on antud aega täpselt sama palju.

Aega ei saa ka keegi Sinult varastada või ära võtta. Kuidagi Sinu eest kasutada. Ainult Sina saad oma aega kasutada ning ainult Sina saad otsustada, kuidas Sa seda teed.

Aeg on paljude inimeste jaoks lineaarne, see tähendab, et üks minut järgneb teisele ning niimoodi saab tund täis, seejärel päev, nädal ja kuu. Oma olemuselt võib ajale läheneda ka niipidi, kui palju Sa väärtust lõid selle ajaga. Kui palju Sa midagi kasulikku tegid. Kas see minut või tund oli väärtuslikult veedetud aeg? Usu mind, see lähenemine ajale on sel juhul hoopis teistsugune.

Aeg on kõikide asjad koostisosa. Ei ole ühtegi asja siin ilmas, mida ei saaks ajalisse mõõtmesse panna. Iga asi võtab mingisuguse aja. Kui Sa mõtled mõnele retseptile, siis seal on ju tihti toodud, et üks või teine toit peab olema ahjus näiteks 30 minutit. Kõikidele asjadele saab panna sellise aja templi külge.

Aga, miks see teema mind üldse huvitab?

Põhjus selleks on väga lihtne. Kuna me elame siin ilmas teatud aja, siis ma tahan seda, et Sulle antud aeg oleks võimalikult hästi kasutatud. Sa ei saa kasutada tuleviku aeg, mida Sul veel ei ole ega ka mineviku aega, mis on ära olnud. Kutsun Sind üles ka nendele teemadele vähem mõtlema, olema pigem siin ja praegu. Võtma küll suuna, kuhu Sa tahad minna, kuid keskenduma selle, kuidas Sa saaksid seda teekonda alustada, kuidas Sa sinna kohale jõuaksid.

Kui Sa tead oma eesmärke, oma soove, siis suure tõenäosusega oskad Sa jälgida ka seda, kuidas Sa oma aega paremini kasutad. Millist teed Sa valid, et kohale jõuaksid. Sa saad teha otsuseid, kas see konkreetne tegevus viib Sind lähemale soovitule või viib hoopis kaugemale. Aeg on väärtuslik ning nii unikaalne teema. Sina oled oma ajakasutuse peremees. Sina teed neid otsuseid. Ma väga loodan, et Sa kasutad oma aega väärtulikult.

Jagan Sinuga tehnikat, kuidas Sa saad õnnelikkust oma elus teadlikult suurendada. Räägin tänulikkuse tehnikast.

Kindlasti oled kuulnud vana indiaanlaste mõistulugu kahest hundist. Sinu sees on kaks hunti, kellest üks on negatiivne ja pigem elu mustades värvides vaatav hunt ning teine on positiivne ja elu rõõmsamates toonides vaatav hunt. Kui Sa küsid mu käest, kumb nendest huntidest võidab, siis vastus sellele küsimusele on tegelikult lihtne, võidab see, keda Sa ise rohkem toidad.

Kui Sa keskendud rohkem sellele negatiivsele poolele, siis Sinu päevades ongi rohkem negatiivsust, rohkem mustemat poolt. Kui Sa oled rohkem positiivse hundi lainel, siis Sinu päevad on ka oluliselt rõõmsamad ja päikeselisemad.

Tänane lugu on seotud päevade päikeselisema poolega. Õnnelikkuse tundega, õnnelik olemisega.

Jagan Sinuga kahte mõtet, mida saad igapäevaselt kasutada.

Esimene nendest: Sa peaksid hakkama märkama asju ja inimesi, mis on hetkel juba Sinu ümber, mille või kelle eest Sa saad olla tänulik. Sa võiksid neid vaadata kolmes valdkonnas või kategoorias:

• Eraelu. Mis on Sinu eraelus see, mille kohta saad öelda, et see on väga hästi? Mille osas oled Sa tänulik, et see Sinu eraelus on?
• Tööelu. Mille osas oled Sa tänulik, kui oma töiste tegemiste peale mõtled?
• Sina ise. Mille puhul oled iseenda juures ääretult tänulik? See võib olla midagi, mis on seotud välimusega või mõni iseloomuomadus.

Selle harjutuse pikkus võib olla vaid 2-3 minutit. Aga kui Sa mõtled nendele kolmele valdkonnale ning igas valdkonnas võib-olla 5-10 asjale, mille osas Sa tänulik oled ning sätid selle mõtteharjutuse veel hommikusele ajale, siis see on väga võimas algus kogu Sinu päevale. Kui kordad veel sama harjutust õhtul, siis see annab hea rahulolutunde ja tõstab kindlasti une kvaliteeti.

Teine mõte, mida ma tahan tänulikkuse kontekstis jagada, on seotud sellega, et me võrdleme ennast tihti lõppeesmärgiga. See võib tekitada natuke masendust või kurbust, kuna on justkui veel nii palju minna. Nii palju õppida. Millal ma seda kõike jõuan? Kas ma saan sellega hakkama? Need võivad olla vaid mõned küsimused, mis Su peas ringlevad. Siin saad kasutada kindlasti taktikat, kus Sa tekitad endale vahe-eesmärgid ja jälgid nende saavutamist. Tähistad, kui oled hakkama saanud. Kuid jagan siin ka seda teist mõtet, mida Sa saad just tänulikkuse kontekstis kasutada.

Sa ei pea ennast võrdlema kogu aeg selle lõppeesmärgiga.

Sa võid ennast võrrelda ka teekonna alguspunktiga. Sa tunne tänulikkust hoopis selle üle kui palju samme Sa juba astunud oled. Kui palju pööranguid oled juba teinud ning kuhu Sa tänaseks juba välja oled jõudnud. Kui Sa tunned tänulikkust kogu selle teekonna, selle käidud raja üle, siis on võrdluse hetk oluliselt rõõmsam. Sa oled oluliselt paremal lainel võrreldes sellega, kus Su pilk on suunatud ainult tulevikku.

Eriti hea on kui Sa neid kaht tehnikat ka omavahel kombineerid.

Näiteks leiad igal hommikul paar minutit, et vaadata kolmele olulisele valdkonnale oma elus ning mõtled, mis olid need 5-10 asja, mis eile toimusid ning mille üle Sa oled ääretult tänulik. Võtad mineviku vaate ning tunned tänutunnet, et need asjad Sinu ellu jõudsid, need asjad juhtusid. Sama harjutust õhtul uuesti tehes vaatad tagantjärele kogu päevale ning leiad sealt, mis oli selles päevas eriti hästi.

Aga see oli siiani kõik ju teooria. Soovitan katsetada ja proovida, kas jagatu Sinu puhul ka töötab.

Usu mind, Sa tunned energiatõusu ja rõõmupuhangut kohe pärast esimesi harjutusi. Selleks ei olegi ju väga palju vaja, pead leidma sobiva hetke, võib-olla vaid 2-3 minutit.

Sinu elus on kindlasti palju asju, mille üle rõõmu ja tänulikkust tunda. Võib-olla Sa ei ole neid lihtsalt märganud, kuna oled olnud selle negatiivse hundi lainel. Mida rohkem Sa rõõmu ja tänulikkust tunned, seda rohkem hakkab Sinu elus häid asju toimuma.

Kas Sa oled pannud tähele, et kui keegi ütleb Sulle, et Sa kindlasti pead sellega tegelema, siis suure tõenäosusega on millegipärast nii, et Sa ei taha seda üldse teha. Sa ei ole seda mõtet omaks võtnud või ära ostnud. Sa ei tunne, et see mõte on just see, mis väärib toimetamist. Tihti võib sarnane olukord tekkida töösituatsioonis, kus juht ütleb: „See tuleb just niimoodi ära teha!“ Ja siis loomulikult töötaja tunneb, et teda surutakse justnagu nurka. Pannakse purki. Ta ei taha sellega tegeleda, sest see ei ole tema mõte. Ta ei näe võib-olla selle mõtte suurt lendu. Ta ei oska seda mõju hinnata.

Kui mõte on olemas, siis järgmine etapp on ka väga oluline. Tihti unustatakse see etapp ka ära. Järgmisena tuleb mõtte suuremaks või sügavamaks mõtlemine. See võib toimuda rääkimise teel, näiteks Sa leiad inimese, kes on seda varem teinud. Saad temaga kokku ning arutate omavahel ning saad kindlust edasiminekuks. See võib toimuda coach’i abil, kes aitab Sind teema olulisele mõtlemisel. See võib toimuda hea sõbra, töökaaslase või ka juhi kaudu. Kindlasti peab olema teine inimene, kes peegeldab ning aitab Sind sellesse teemasse rohkem sisse minna.

Aga Sa võid samahästi võtta ka paberi ning selle kõik kirja panna.

Oluline on ju see, et Sina teed seda tööd ning saad mõttega minna sügavamale, saad selle veelgi detailsemaks mõelda. Sa saad plaani läbi arutada. Saad mõelda, kuidas maailma sellest mõttest võib muutuda, kuidas Su elu muutub.

Mõtte suuremaks või olulisemaks mõtlemise taga on kaks asja:

• Sa oled ise oluliselt rohkem valmis. Saad aru, kas see mõte on see, mis väärib ära tegemist
• Mida detailsemalt Sa sellele mõtled, seda parem kvaliteet tuleb. Seda rohkem saad lõpptulemuse headust garanteerida

Kolmas etapp alles on nende asjade ära tegemine. Mõtte füüsilisse maailma toomine.

Näiteks, kui Sa mõtleksid maja ehitamise peale. Algab ta sellest, et arhitekti tekib peas mõte, et siia võiks ehitada näiteks kahekordse maja. Kohapeal vaatamisest saab täpsemalt aimu, mis seal üldse on. Millised majad on ümbruskonnas? Kas seal on metsa või merd? Selle info pealt tekib visuaalne pilt sellest, milline saa maja võiks olla.

Mõte läheb täpsemaks kui tekivad arhitektuursed joonised. Tekivad vaated, lõiked, korruste planeeringud. Hiljem juba tehnilised joonised. Esialgne mõte läheb oluliselt suuremaks, läheb oluliselt täpsemaks.

Seejärel algab kolmas etapp. Tuleb ehitaja, võtab metsa maha, lööb kopa maasse ning hakkab reaalselt ehitama. Võtab paberi ette ning paneb siia vundamendiploki ja hakkab seina laduma. Siis tuleb teine mees, puurib seina augu ning paneb sinna pistikupesa.

Aga ta ei tee seda iseseisvat, kõik on eelnevalt ju läbi mõeldud. Kui on läbi mõeldud, siis on tagatud ka kvaliteet. Maja saab reaalselt selline nagu tellija soovis, kuna arhitekt ja tellija on sellest omavahel rääkinud. Kui seda kokkulepet ei oleks, tuleks sellest ju suur kaos.

Sarnane võib-olla ka Su enda tegemistega, et hakkab mõnikord kohe prauhti toimetama. Sa saad küll teada, kas see idee töötab või mitte, kuid Sa ei saa tagada kvaliteeti, kui Sa ei ole asju korralikult läbi mõelnud. Selle kohta saab öelda „tehtud-mõeldud“, kuigi peaks olema ju vastupidi „mõeldud-tehtud“.

Ma olen väga pikalt olnud selline raamatulugeja, kes on poest ühe vägeva ja vahva raamatu leidnud, selle ostnud ning kodus läbi lugenud ja seejärel raamatu riiulisse pannud. Neid raamatuid seal raamaturiiulis on mul ikka mitmete riiulite jagu. Ühel hetkel ma hakkasin vaatama, et osad raamatud sealt on need, mida ma uuesti kätte võtan ning uuesti innustust ja häid mõtteid saan. Aga osad on sellised, kus ma olen selle läbi lugenud või kuskile maale jõudnud, kuid ei ole raamatut rohkem kätte võtnud.

Sellest tekkis mul mõte, et miks ma ei või samu raamatuid hoopis laenutada ning vaadata, kas need raamatud mind kõnetavad? Kas sealt võiks leida midagi, mis võiks kõnetada ka tulevikus? Üldjuhul ma olen selle raamatu siis ka ostnud.

Esimene mõte ongi see, et Sa võid ju kõigepealt sammud seada raamatukokku ning otsida sealt, mis Sind kõnetab. Kindlasti need raamatud peaksid olema seotud Sinu enda eesmärgiga, sellega mida Sina reaalselt tahad saavutada. See on natuke sarnane televiisori vaatamisele, kus suurem osa inimesi vaatab telekat seepärast, et ei ole midagi muud teha. Justkui on nagu igav, justkui on vaja see aeg ära täita. Aga televiisorist leiab ka väga väärtuslikke saateid ja kanaleid. Samuti ka raamatutega. Kui Sa sinna raamatukokku lähed, kus on mustmiljon raamatut, kõike läbi lugeda kindlasti ei jõua, siis Sa peaksidki leidma selle riiuli, valdkonna, teemad või autori, kes Sind kõnetavad. Sind edasi aitavad. Kes järgmist arenguhüpet teha aitavad.

Aga kuidas ma ikkagi raamatuid loen?

Ma olen märkmete tegija. Kui ma raamatut loen, siis üldjuhul on mul kõrval arvuti, kuhu ma erinevad ideed, laused või ka tsitaadid kirja panen. See on hea seetõttu, et ma leian need arvutist hiljem kenasti üles, saan kokku tõsta, uusi mõtteid tekitada. Ma ei ole väga suur raamatutesse sodija. Ei tõmba sinna jooni alla, ei kirjuta kommentaare, ei vaidle autoriga. Ma olen pigem üritanud ära märkida neid lehekülgi, kus on mingi äge mõte. Olen pannud lehe äärde kleebitavaid järjehoidjaid. Kõik seda seepärast, et kui ma tean, et üks või teine mõte või konstruktsioon oli selles raamatus, leian ma selle kiiresti üles.

Aga küll ma olen leidnud raamatukogust palju selliseid raamatuid, mida keegi on läbi töötanud. Seal on ohtralt jooni alla tõmmatud, seal on kaste, hüüumärke. Kui ma neid märkmeid vaatan, leian ka tihti, et raamat on tegelikult ju üks ja sama, kuid fookused ja ideed, mida seal inimesed saavad, on väga erinevad.

See ongi see, miks lugeda on väga äge. Kui Sa võtad mõne raamatu kätte oluliselt hiljem, näiteks kui Sa kooli ajal lugesid „Kevadet“, mis oli paljudele kohustuslik kirjandus. Kui Sa võtad „Kevade“ uuesti kätte ning mõtleksid sellele, millist informatsiooni Sa sealt kooli ajal said, usu mind, see pilt või olustiku kirjeldus, mida Sa sealt täna saad, on oluliselt erinev sellest, mis Sul kooli ajal oli.

Seepärast ma innustan raamatuid, mis Sind kõnetavad, Sulle midagi juurde annavad kindlasti mingi vahemaa tagant uuesti vaatama. Raamatute lugemisest on abi ka siis, kui tunned, et oled sellel teekonnal seisma jäänud. Kui Sul ei ole sisemist jõudu või sära, on raamatud üheks vahendiks, kuidas kinnijäämise korral edasi liikuda.

Kõik see, mis on operatiivne, millega Sa pead tegelema, hoitakse lühiajalises mälus. Kõik need tarkused, mida Sa oled kunagi koolis või lasteaias õppinud, vanemad on rääkinud või oled mõnel töökoha omandanud, neid hoitakse pikaajalises mälus.

Ma usun, et Sulle on tuttav olukord, kus Sa tead mõne inimese nime, Sa oled teda kusagil näinud, kuid nimi ei tule meelde. Vot, lihtsal ei tule. Või Sa tead seda vastust, see on justkui keele peal, aga see ei tule just hetkel meelde. Teema või olukord on nii tuttav, tunne on olemas, et tead seda, kuid just hetkel see kõik ei meenu.

See on hea, kui tunne on olemas. See on märk sellest, et informatsiooniga tegeletakse, seda käiakse Sinu pikaajalisest mälust otsimas ja loodetavasti ka leidmas. Kas Sa oled märganud, et väga tihti tuleb vajalik informatsioon välja hoopis teistlaadi olukordades, teistes keskkondades. Sa võid olla trenni tegemas, kui tuleb mõni tööga seotud teema meelde. Sa võid olla kodus teleka ees uudiseid vaatamas, kui tuleb Sulle meelde, millele enne mõtlesid. Sa oled magama jäämas, kui meenub midagi. Need kõik on väga ettearvamatud olukorrad, mis ei ole Sinu kontrolli all. Hea uudis on kindlasti see, et üldjuhul soovitud informatsioon ikkagi leitakse, sest Sa oled andud endale käsu selle leidmise olulisuses.

Aga tulen tagasi lühiajalise mälu juurde. Ütlesin juba, et lühiajaline mälu on piiratud. Georg A. Miller leidis, et lühiajalise mälu piirang on 7 pluss-miinus 2 ühikut. Me võime oma lühiajalises mälus hoida 5 ühikut informatsiooni või siis 9 ühikut. See on see kogus, millega saad Sa praegu tegeleda, mis on Sul justkui sõrmenipsust olemas.

Kui tead lühiajalise mälu piirangut, tead ka rohtu unustamise vastu. See on ju lihtne, asju tuleb kirja panna. Loogiline, eks? Ma olen nimekirjadest rääkinud varemgi ning keskendunud peamiselt sellele, et suurema visiooni või eesmärkide puhul tuleks tegevusi võimalikult detailselt lahti kirjutada. Väikeseid alameesmärke luua. https://www.youtube.com/watch?v=JoBZcBa2QR4 Tegevuste kirjapanek on oluline ka seetõttu, et vabastad nii mälumahtu ning energiat, mis kuluks muidu asjade meeles pidamisele.

Kas Sa oled kunagi mõelnud, et inimene on väga sarnane arvutile? Mis iseenesest ei ole mingi ime, kuna arvutid on ju inimese loodud. Arvuti lühiajaline mälu on RAM (random access memory), kus hoitaksegi operatiivset infot, mida töödeldakse. Samuti on arvutil ka kõvaketas, mis on inimese mõttes just see pikaajaline mälu. Kui Sa arvutisse salvestad midagi, siis salvestad selle kõvakettale ning kui hakkad sellega tööle, tuuakse fail lühimällu ehk RAM-i.

Oma tegevuste kirjapanek, erinevate nimekirjade tegemine, võimaldab otsimise protsessi kiirendada. See aitab Sul olla oluliselt efektiivsem ning vabastab energiat meeles hoidmise ja otsimise asemel hoopis oluliste asjadega valmis saamisele.

Ma ei tea, kas Sa teadsid, me oleme kõik natuke erinevad? Me näeme maailma erinevalt. Me näeme maailma läbi iseenda prillide või vitraažakna. See ongi põhjus, miks töö inimestega on nii põnev. Me kõik oleme grammi võrra erinevad. Kas Sa tead ka seda, et meie ümber on 400 000 000 000 bitti informatsiooni sekundis, kuid me oleme võimelised vastu võtma sellest ainult 2000 bitti? See on nii minu, kui Sinu kui ka kõikide inimestega ehk 99,999999% informatsioonist, mis meie ümber on, ei jõua meieni.

Miks see on nii? Sa võid ju siin küsida. Vastus sellele on väga lihtne, informatsiooni töötlemine nõuab energiat. Mida rohkem Sa informatsiooni pead töötlema, seda rohkem kulub energiat ning seda vähem energiat jääb Sul muude tegevuste ja muude oluliste asjade jaoks. Meie eest tehakse analüüs ära ning näidatakse vaid seda, mis on oluline. Ning vähemolulist ei näidata.

Näiteks, kui Sa hakkad uut autot ostma. Oled võib-olla juba ka automargi või värvi välja valinud, siis üha enam hakkad Sa seda autot tänavapildis nägema. Märkas sama autot reklaamides. Hakkad kuulama lugusid, mis on selle autoga seotud. Usu mind, see auto on kogu aeg olnud nii tänavapildis või ajakirjas. Lihtsalt Sa oled hakanud seda nüüd rohkem tähele panema. Selle taga on retikulaarne aktiveerimissüsteem ehk keskus, mis analüüsib infot ning näitab Sulle seda, mida oluliseks pead.

Me sarnaneme väga paljus interneti otsingumootoritega, näiteks Googlega. Kui Sa trükid otsingusse mõne märksõna, hakkad Sa saama lehekülgede kaupa informatsiooni aga samas hakatakse näitama ka reklaami selle sama märksõnaga seonduvalt. See on Google äriloogika. Kui Sa kirjutad otsingumootorisse näiteks „Puhkusereis Türgi“, hakkad seejärel nägema Türgi pilte. Hakkad nägema võimalusi, mida Sulle seal siis pakutakse. Seal taga on raha, seal taga on reklaami müük, jah seda küll. Kuid väga sarnaselt toimib ka Sinu sees olev retikulaarne aktiveerimissüsteem näidates Sulle erinevaid asju, pilte, mida ta arvab, et on Sulle olulised.

Siit ka üks suur küsimus. Kuidas seda kõike kasutada enda eesmärkide saavutamisel? Kuidas teha nii, et Sinu sees olev süsteem näitaks Sulle õigeid asju ning juhataks Sind õigete inimesteni?

Ega siin väga suurt raketiteadust olegi, Sa pead piisavalt palju sellele mõtlema. Sa peaksid rääkima omaenda sisemise minaga, et need asjad või tegevused, mida Sa soovid saavutada on Sulle olulised. Sa võiksid luua visuaalseid pilte, näiteks visioonitahvli. Visiooni teemat soovitan väga tõsiselt mõelda, et retikulaarne aktiveerimissüsteem saaks seda hakata pidama oluliseks. Kui Sa suuda olulisuse selgeks tea, siis seda enam hakatakse Sulle näitama ka võimalusi, kuidas seda kõike saavutada.

Paulo Coelho kirjutas „Alkeemiku“ 1987 ning raamat ilmus 1988. Paulol läks „Alkeemiku“ kirjutamiseks kaks nädalat. See oli Paulo Coelho neljas raamat ning kokku on ta tänaseks kirjutanud raamatuid 34, mis teeb temast kõige kuulsama ja tuntuma Brasiilia kirjaniku.

Raamat räägib noormehest, kelle nimi on Santiago. Ta vanemad tahtsid, et temast saaks kunagi preester ning panid ta kooli õppima, et õppida lugema ning mõista maailma läbi raamatute. Kuid Santiagole ei meeldinud see vanemate mõte ning ta soovis, et ta saaks rännata ja maailma avastada. Nii sai temast lambakarjus ning ta käis ja luusis mööda Andoluusia põlde ja nõlvu. See raamat pajatabki tema seiklustest. Ühest küljest on see raamat justkui Andoluusiast Egiptuse püramiidide juurde jõudmise teekond, teisest küljest aga on „Alkeemik“ omaenda tarkuse ja soovide, sisemiste unistuste teostamise teekond.

„Alkeemik“ on tänaseks meeletult populaarne. Raamatut on müüdud üle 150 miljoni eksemplari. Ta on võitnud 115 erinevat auhinda ning tunnustust. Raamatut on trükid juba 80 eri keelde. Kuid see algus, see raamatu päris-päris algus, oli Paulo Coelhole väga-väga vaevaline. Tal õnnestus lõpuks oma esimese kirjastajaga leping sõlmida ning esimesel nädalal müüdi „Alkeemikut“ täpselt üks eksemplar. Seejärel tekkis 6 kuuline paus, kus ühtegi raamatut ei müüdud. Siis müüdi järgmine raamat. Mõtle hetkeks, kui rõõmus Sa oleksid kui Su raamatut müüdaks kuue kuu jooksul kaks eksemplari? Huvitav, et selle teise raamatu ostja oli see sama inimene, kes ostis esimese ja siis hakkas vaikselt müük kasvama.

Ma ei tea, kas see lugu vastab tõele, võib-olla on Paulo Coelho siia natukene ka juurde pannud, kuid selge on see, et algus oli väga keeruline. Seda näitab ka see, et tema esimene kirjastaja ütles, et raamatu pealkiri ei tööta, raamatu sisu ei tööta. See ei kõneta kedagi. Esimene kirjastaja katkestas veel ühepoolselt Paulo Coelhoga ka raamatu levitamise lepingu, jättes Paulo suhteliselt kehva olukorda. Ta on ise seda perioodi meenutanud, et oli tookord 41. aastane, kuid oli täiesti meeleheitel. Ta oli tige ja kurb nende sündmuste peale, sest ta teadis ja uskus, et „Alkeemik“ on tema enda elu raamat. See on see, milles on temast endast nii palju. Seal on tema hing ja süda. Seal on läbielatud kogemus ja tarkus, mis on kokku pandud ühte mõistujuttu.

Mis Sa arvad, kas Paulo Coelho viskas püssi põõsasse ja jäi ootama valget laeva, et keegi tuleks ja päästaks ta? Või ta toimetas omaenda tarkust mööda edasi? Loomulikult, vastus on see, mida Sa juba tead. Ta jätkas uue kirjastaja otsimist. Ta jätkas erinevatele ustele koputamist. Ta jätkas selle raamatu tutvustamist erinevatel kirjandusõhtutel. Nii hakkas „Alkeemik“ vaikselt liikuma. Ta leidis uue kirjastaja ning asjad hakkasid liikuma paremuse suunas.

Tõeline läbimurre tuli 1993, mil raamat tõlgiti portugali keelest inglise keelde. Möödunud oli 5 aastat raamatu esmatrükist. Inglise keelne publik võttis „Alkeemiku“ meeletult soojalt vastu. Ja edasine ongi juba ajalugu. Seda Sa juba tead, mis on tänane seis. Loodan väga, et „Alkeemik“ on Sul ka endal loetud ning raamaturiiulis kenasti olemas, sest raamatu on ka eesti keelde tõlgitud.

Aga mis siis on see üks mõte või idee, mida sellest raamatust kaasa võtta?

Raamatus on neid mõtteid loomulikult väga palju, kuid üks läbiv idee on kindlasti, et kui Sul on oma soov või Oma Tee, mida mööda Sa käid, siis universum aitab sellele teekonnale kaasa. Universum annab Sulle erinevaid märke, mis annab kindlust sellest, et see teekond on õige. Sul on vaja vaid neid märke jälgida ning teekonnal toetust või meelekindlust koguda. Loomulikult, aitab universum Sind välja jõuda sinna kuhu Sa soovid ehk ta teeb enda poolt kõik, et Sa oleksid Oma Teel. Et Sul oleks innustust ja jõudu, et saaksid oma soovitu saavutatud.

Tänane tehnika, mida tahan Sinuga jagada on oma olemuselt ääretult lihtne. Nüüd Sa võid ju mõelda ning küsida, kas lihtsaid asju üldse on olemas ning kas need lihtsad asjad ka töötavad? Usu mind, lihtsad asjad on tihti geniaalsed ning on väga head, et Sa saaksid oma soovitu saavutatud. Tänan tehnika kannab nimetust „Take Daily Action“ ehk tee iga päev midagi oma eesmärkide saavutamiseks.

Jah, ma usun, et nüüd Sa mõtled seda, et kas ma pean siis hakkama seitse päeva nädalas tööle ning millal ma siis puhkan? Millal ma siis taastun? Aga see tegevus, mida Sa võid oma eesmärkide suunas liikumiseks teha ei pea olema selline suur, kogu päeva pikkune tegevus. See võib-olla üks väga väike asi, kuid on oluline, et oled oma eesmärgile mõelnud ning oled sellele natuke lähemale saanud.

Ma olen elus mitmeid maratone jooksnud ning kui ma hakkasin nendele maratonidele keskenduma ehk selleks trenni tegema, siis oli mul eesmärk teha iga päev midagi, et eesmärgi suunas liikuda. See ei tähenda seda, et Sa pead hakkama seitse päeva nädalas jooksma või kaks korda päevas trenni tegema ning niimoodi seitse korda. Vaid see tähendas seda, et kui ma tegin viis või kuus jooksutrenni nädalas, siis ma muudel päevadel tegin toetavaid tegevusi. Näiteks venitasin ennast, tegelesin hommikuti joogaga, tegin üldfüüsilist ettevalmistust ning jooksuharjutusi. Samas ma võib-olla mõnel päeval vaatasin ainult mõnda jooksmisest inspireeritud videot. Ma tegin iga päev natukene midagi, et saaksin eesmärgile lähemale. Tegin midagi, et hoida enda energiataset, motivatsiooni ja sisemist põlemist üleval.

Mõtle, mis võiks olla Sinu eesmärk ning mis võiks olla see väikene tegevus, see väike baby step, mis aitaks Su eesmärkide saavutamisele kaasa?

See sama metoodika või põhimõte on ka ühes teises loos – ära lõhu ketti. Ära lõhu seda järjepidevust. Näiteks, kui Sa oled otsustanud hakata tegema igal hommikul kümme kätekõverdust, siis katsu teha seda iga päev. Iga päeva leia selleks aega, et tekiks harjumus. Niimoodi on ka kõikide muude asjadega.

Väikesed järjepidevad tegevused tekitavad harjumust, Sul on pärast see liikumine või liigutamine automaatne, mis toetab Sind ennast soovitatud eesmärkide ja soovide saavutamisel.

Harjumused on põnev teema, kuna harjumused ongi need automaatsed tegevused, milline Sa inimesena oled või milliseid tulemusi Sa inimesena saavutad. Oma olemuselt võivad harjumused olla nii

• positiivsed,
• negatiivsed, kui ka
• neutraalsed.

Näiteks, kui ma paluksin Sul mõelda oma hommikutele. Paluksin panna kirja erinevad tegevused, mida Sa hommikul teel, näiteks tõused üles, sööd, mediteerid, võib-olla teed trenni, loed, pesed hambaid. Võib-olla käid internetis, vaatad e-kirju, käid Facebookid, käid koeraga väljas. Kõikidele nendele tegevustele saad Sa külge panna pluss-, miinus- või neutraalse märgi. Ütleme, et selles hommiku tegevuste ja harjumuste jadas on Sul midagi sellest, mida Sa tahaksid muuta.

Muutus algab alati märkamisest. Teine oluline eesmärk on, et tead, mis suunas Sa liikuma hakkad. Lisaks on muutuste puhul oluline, et tead, mis suunas Sa lähed ning ka miks Sa seda teed. Oluline on, et saad energiat sinna taha panna, et soovitud harjumuse muutmises oleks rohkelt jõudu.

Negatiivsetest harjumustest veel. Võib-olla on Sul töölt koju tulles harjumus diivanile heita ning televiisori ette jääda, kuid soov on selle asemel trennis käia, lugeda või lihtsalt looduses viibida. Või midagi muud kasulikku teha. Ütleme, et see on see halb harjumus, millest Sa tahad vabaneda. Kui ma eelmises blogipostituses (https://lifecoach.ee/keskkonna-moju-harjumuste-kujundamisel/) rääkisin sellest, et tee uus harjumus nähtavaks, tee see suureks. Et see Sul meelest ära ei läheks, pane näiteks oma tossud ukse juurde valmis, kui soovid jooksma minna.

Negatiivsetest harjumustest vabanemiseks saad aga proovida vastupidist, et teed selle tegevuse sooritamise võimalikult keeruliseks või võimalikult raskeks. Näiteks, kui soovid oma televiisori vaatamise harjumust muuta, võid teleka puldilt patareid välja võtta. Kui hakkad televiisorit tööle panema, pead panema puldi sisse esmalt patareid. Kui see on veel väike lisaliigutus, mis võib-olla Su väljakujunenud harjumust ei muuda, võid telekalt toitejuhtme pistikust välja tõmmata või panna teleks hoopis kappi ära või annad oma teleka puldi naabri või laste kätte. Ehk Sa teed selle tegevuse läbiviimise iseendale võimalikult keeruliseks ning kui Sa tajud, et tegevus on keeruline või väikest viisi ületamatu ehk nõuab lisapingutust, on see justkui meeldetuletuse süsteem Sulle, et peaksid selle asemel midagi muud tegema.

Usu mind, kui Sa hakkad oma igapäevaseid tegevusi märkama, kirja panema, küsima endal miks Sa midagi teed, märkama tegemiste järjekorda ning üritad sealt mustreid leida, siis Sa leiad tegevusi, mida saaksid muuta.

Usun seda, et midagi uut oma ellu tuua, peaksid midagi vana alati ära andma, panust, aega või energiat kuidagi vähendama. Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, samuti on Sul oma tegemised ja kohutused ning väga tihti leida aega trenniks või lugemiseks millegi arvelt mida Sa juba tegelikkuses teed. Kõige lihtsam on seda teha nende tegevuste või harjumuste arvelt, mis Sind igapäevaselt enam väga palju ei teeni.