Esimene nendest on Excel. Jah, muidugi. Ma ei ole võib-olla klassikaline Exceli kasutaja selles mõttes, et mul on seal arvude massiivid ning ma tegelen arvutuste, numbrite ja valemitega. Analüütikaga. Aga sellele vaatamata, ma kasutan Excelit kahel juhul.

Esiteks, ma kasutan Excelit siis, kui ma tegelen projektidega. Näiteks, mul on koolitus, mis eeldab alati enne, kui Sa rahva ette lähed mingite kindlate tegevuste valmis tegemist. Eeltööd ja erinevaid tegevusi. Just need samad tegevused ongi mul sinna Excelisse pandud ning mul tekib niiviisi klassikaline projektiplaan. Mul on vajalik tegevus, ma tean, kes sellega tegeleb, ma tean, kui palju see aega võtab ning samuti ma tean seda, millal see tegevus valmis saab.

Projektiplaan aitab mul kahte asja:

• ta tagab selle, et mul on suur pilt ehk helikopteri vaade oma tegemistest ning
• ma näen loogilisi seoseid erinevate tegevuste vahel ehk ma ei planeeri enne tegevusi, mis eeldavad mõne eelmise tegevuse valmis saamist või lõppemist. See garanteerib selle, et projekt saab kvaliteetne ning ka edukas.

Tene variant, kus ma Excelit kasutan, on päeva planeerimine. Mul on oma päeva planeerimise fail, mis koosneb kolmest osast:

• seal on ajaline pool ehk plaan sellest, mida ma teen mingi konkreetne kell. Ajaline planeerimine algab mul kella kuuest hommikul ning läheb kella kuueni õhtul välja. Ma kasutan aja planeerimisel 30 minuti pikkuseid ajasahtleid. Lisaks Excelile on mul kasutusel ka kalender, mida ma kasutan pigem siis, kus ma olen sõlminud kellegagi näiteks mingi kokkusaamise või mul on koolitus või mul on coachingu sessioon ehk mul on tegevused, kus ma olen andnud kellelegi lubaduse. Need on mul kirjas kalendris. Kui ma hakkan päeva planeerima, võtan tegevused kalendrist ning tõstan nad Excelisse oma õigele kohale. Lisan veel transpordi aja, mis kulub mul sinna kohale jõudmiseks ning oma muud tegevused panen kokkulepitud kokkusaamise või koolituse järgi.
• Lisaks ajasahtlitele, on Excelis veel iga päeva kohta kirjas 5 olulist tegevust. Need on need tegevused, mida ma tahan kindlasti see päev ära teha.
• Siis on mul nimekiri inimestest, kellega ma sel päeval ühendust võtan.

Lisaks eelnevale, pean ma Excelis ka oluliste tegevuste nimekiri. Seda sellise mõttega, et kuna mul päeva planeerimise Excel on nii kui nii taustal avatud, saaksin kõik päeva jooksul tekkinud head mõtted lihtsalt kirja panna, et need loomulikult ei läheks mul meelest ära.

Niipalju Excelist.

Teine programm, mida ma kasutan on Focus 10. Kuna ma olen PC kasutaja, siis Apple maailmas sel programmil võib-olla mõni teine nimi. Aga võib-olla see nimi antud hetkel ei olegi kõige tähtsam, sest see programm töötab Pomodoro Technique (https://lifecoach.ee/5-ideed-kuidas-energiat-tooellu-tuua/) põhimõttel.

See metoodika on oma olemuselt väga oluline, kuna ta räägib fokuseerimisest. Räägib sellest, et Sa peaksid justkui jooma enne, kui suur janu tekib. Et sööksid siis, kui Sul kõht veel väga tühi ei ole. Ta aitab hoida fookust, tähelepanu ning soodustab oluliste asjadega tegelemist.

Sa töötad 25 minutit intensiivselt ühe asjaga ning seejärel teed 5 minutise pausi ning töötad uuesti 25 minutit. Ja jälle 5 minutine paus. Niimoodi tekivad 30 minutit pikkused tsüklid. Need samad tsüklid on mul seotud selle Exceli 30 minutise ajasahtliga. Kui ma tegevusega alustan, pane Focus 10 programmi käima ning kui 25 minutit saab mööda, annab programm mulle heliga teada, et on aeg arvuti tagant korra üles tõusta ning ennast liigutada. Ning kui paus läbi, antakse uuesti teada, et arvuti juurde tagasi tulla ning oma tegevusi fokuseeritult jätkata.

Kindlasti Sa oled pannud tähele, et kui Sa hakkad mõne tegevusega tegelema ning Sa ei tee sinna vahele pause, vaid üritad seda tegevust teha kuni see valmis saab, siis tegevus lõpp on selline … kummaline. Sul ei ole enam head kvaliteeti, Sul ei ole enam fookust ning Sa oled kuidagi väsinud ja tülpinud. Pomodoro Technique aitab seda tunnet vältida ning ühtlasi saad soovitud tegevuse ka kiiremini tehtud.

Kolmas programm, millest Sulle täna räägin, on Evernote.

Ma kasutan Evernote kahel viisil:

• Kõigepealt ma kogun Evernote erinevate teemade alla artikleid, mida ma olen veebist leidnud ning mis mulle tunduvad olulised. Koondan neid seepärast, et neid oleks hiljem lihtsam leiad ning nendega edasi töötada.
• Teiseks ma kasutan Evenote erinevate nimekirjade koostamisel. Näiteks, mul on raamatute nimekiri, mida ma peaksin raamatukogust laenutama. Kui ma leian, et üht või teist raamatut tasuks lugeda, panen ta kirja ning kui raamatukokku satun, laenutan. Lisaks on mul Evernotes ka ostunimekirjad. Kas Sa oled märganud, et kui läheb poodi ilma nimekirjata, võib juhtuda kaks ebameeldivat asja? Esiteks, Sa ei pruukinud osta kõiki asju, mille pärast Sa poodi läksid ning teiseks, Su ostukorvi võib lipsata asju, mida Sa tegelikult ei planeerinud.

Need olidki mõtted, kuidas saaksid efektiivsemalt tegutseda ning endale toetav süsteem luua.

Ajaga on põnev ka see, et meil kõigil on antud aega võrdselt. Kõigile on antud ööpäevas 24 tundi või siis 1440 minutit või 86 400 sekundit. Ei ole sellist rikkurite või keskklassi teemat, mis näiteks rikkusega seoses on, aja mõttes on kõik võrdsed. Maailmameister on võrdne geeniusega. Mõlemale on antud aega täpselt sama palju.

Aega ei saa ka keegi Sinult varastada või ära võtta. Kuidagi Sinu eest kasutada. Ainult Sina saad oma aega kasutada ning ainult Sina saad otsustada, kuidas Sa seda teed.

Aeg on paljude inimeste jaoks lineaarne, see tähendab, et üks minut järgneb teisele ning niimoodi saab tund täis, seejärel päev, nädal ja kuu. Oma olemuselt võib ajale läheneda ka niipidi, kui palju Sa väärtust lõid selle ajaga. Kui palju Sa midagi kasulikku tegid. Kas see minut või tund oli väärtuslikult veedetud aeg? Usu mind, see lähenemine ajale on sel juhul hoopis teistsugune.

Aeg on kõikide asjad koostisosa. Ei ole ühtegi asja siin ilmas, mida ei saaks ajalisse mõõtmesse panna. Iga asi võtab mingisuguse aja. Kui Sa mõtled mõnele retseptile, siis seal on ju tihti toodud, et üks või teine toit peab olema ahjus näiteks 30 minutit. Kõikidele asjadele saab panna sellise aja templi külge.

Aga, miks see teema mind üldse huvitab?

Põhjus selleks on väga lihtne. Kuna me elame siin ilmas teatud aja, siis ma tahan seda, et Sulle antud aeg oleks võimalikult hästi kasutatud. Sa ei saa kasutada tuleviku aeg, mida Sul veel ei ole ega ka mineviku aega, mis on ära olnud. Kutsun Sind üles ka nendele teemadele vähem mõtlema, olema pigem siin ja praegu. Võtma küll suuna, kuhu Sa tahad minna, kuid keskenduma selle, kuidas Sa saaksid seda teekonda alustada, kuidas Sa sinna kohale jõuaksid.

Kui Sa tead oma eesmärke, oma soove, siis suure tõenäosusega oskad Sa jälgida ka seda, kuidas Sa oma aega paremini kasutad. Millist teed Sa valid, et kohale jõuaksid. Sa saad teha otsuseid, kas see konkreetne tegevus viib Sind lähemale soovitule või viib hoopis kaugemale. Aeg on väärtuslik ning nii unikaalne teema. Sina oled oma ajakasutuse peremees. Sina teed neid otsuseid. Ma väga loodan, et Sa kasutad oma aega väärtulikult.

Kõik see, mis on operatiivne, millega Sa pead tegelema, hoitakse lühiajalises mälus. Kõik need tarkused, mida Sa oled kunagi koolis või lasteaias õppinud, vanemad on rääkinud või oled mõnel töökoha omandanud, neid hoitakse pikaajalises mälus.

Ma usun, et Sulle on tuttav olukord, kus Sa tead mõne inimese nime, Sa oled teda kusagil näinud, kuid nimi ei tule meelde. Vot, lihtsal ei tule. Või Sa tead seda vastust, see on justkui keele peal, aga see ei tule just hetkel meelde. Teema või olukord on nii tuttav, tunne on olemas, et tead seda, kuid just hetkel see kõik ei meenu.

See on hea, kui tunne on olemas. See on märk sellest, et informatsiooniga tegeletakse, seda käiakse Sinu pikaajalisest mälust otsimas ja loodetavasti ka leidmas. Kas Sa oled märganud, et väga tihti tuleb vajalik informatsioon välja hoopis teistlaadi olukordades, teistes keskkondades. Sa võid olla trenni tegemas, kui tuleb mõni tööga seotud teema meelde. Sa võid olla kodus teleka ees uudiseid vaatamas, kui tuleb Sulle meelde, millele enne mõtlesid. Sa oled magama jäämas, kui meenub midagi. Need kõik on väga ettearvamatud olukorrad, mis ei ole Sinu kontrolli all. Hea uudis on kindlasti see, et üldjuhul soovitud informatsioon ikkagi leitakse, sest Sa oled andud endale käsu selle leidmise olulisuses.

Aga tulen tagasi lühiajalise mälu juurde. Ütlesin juba, et lühiajaline mälu on piiratud. Georg A. Miller leidis, et lühiajalise mälu piirang on 7 pluss-miinus 2 ühikut. Me võime oma lühiajalises mälus hoida 5 ühikut informatsiooni või siis 9 ühikut. See on see kogus, millega saad Sa praegu tegeleda, mis on Sul justkui sõrmenipsust olemas.

Kui tead lühiajalise mälu piirangut, tead ka rohtu unustamise vastu. See on ju lihtne, asju tuleb kirja panna. Loogiline, eks? Ma olen nimekirjadest rääkinud varemgi ning keskendunud peamiselt sellele, et suurema visiooni või eesmärkide puhul tuleks tegevusi võimalikult detailselt lahti kirjutada. Väikeseid alameesmärke luua. https://www.youtube.com/watch?v=JoBZcBa2QR4 Tegevuste kirjapanek on oluline ka seetõttu, et vabastad nii mälumahtu ning energiat, mis kuluks muidu asjade meeles pidamisele.

Kas Sa oled kunagi mõelnud, et inimene on väga sarnane arvutile? Mis iseenesest ei ole mingi ime, kuna arvutid on ju inimese loodud. Arvuti lühiajaline mälu on RAM (random access memory), kus hoitaksegi operatiivset infot, mida töödeldakse. Samuti on arvutil ka kõvaketas, mis on inimese mõttes just see pikaajaline mälu. Kui Sa arvutisse salvestad midagi, siis salvestad selle kõvakettale ning kui hakkad sellega tööle, tuuakse fail lühimällu ehk RAM-i.

Oma tegevuste kirjapanek, erinevate nimekirjade tegemine, võimaldab otsimise protsessi kiirendada. See aitab Sul olla oluliselt efektiivsem ning vabastab energiat meeles hoidmise ja otsimise asemel hoopis oluliste asjadega valmis saamisele.

Sa lükkad olulist tegevust edasi, kuigi tead, et peaksid seda tegema. Sa võid korraks mõelda väikestele lastele, kui nad peavad näiteks kell üheks või kümme õhtul magama minema. Kas Sa oled pannud tähele, et vahetult enne magama minekut ehk enne seda tegevust, mida nad võib-olla ei taha niiväga teha, tekib neil mustmiljon head ideed, mida ette võtta? Neid ideid on väga palju ning nad on kõik väga ägedad ideed, mida justkui on vaja viimaste minutite, tundide või sekundite jooksul vaja veel ära teha.

Sarnane muster on meil ka täiskasvanuna. Me oleme nii harjunud sellega, et me võtame midagi vahele ning jätame olulise asja tegemata. Jagan Sinuga 5 mõtet, mida Sa võiksid nendes olukordades proovida, et saaksid olulised asjad ikkagi ära teha:

1. Püüa aru saada, mis on see „Miks?“ selle tegevuse taga. Miks Sa seda tegevust tahad või plaanid üldse teha? Soovitan mitte ainult mõelda, vaid ka mõtted kirja panna. Ma olen suur asjade kirjapaneku fänn, mitte ainult seetõttu, et nad annavad oluliselt parema sisendi enesekindlustusele, vaid ka seetõttu, et Sa saad võtta tegevuste edasilükkamise olukorras paberi ja vaadata, mida Sa kirja panid. Sa saaksid endale justkui meelde tuletada, mis Sa seda tegevust teed.
2. Mõtle tuleviku peale. Sa võiksid mõelda sellele, milline võiks olla pikaajaline mõju, kui Sa seda tegevust teed. Kui teed plaanitud tegevust regulaarselt, milline inimene Sa oleksid siis näiteks 6 kuu või aasta pärast. Milline on selle tegevuse mõju Sinule? Milline on tegevuse mõju ka suuremale ringile, kes on Sinu perekond või tuttavad? Samuti võiksid mõelda seda, milline on see mõju kogu ühiskonnale? Kui Sa suudad mõju tajuda, kui suudad mõelda, kuidas kellegi elu muutub paremaks, siis Sul on ka rohkem jõudu nende tegevuste tegemiseks.
3. Kui Sul on tegevus, mida Sa vastumeelselt teed või kipud mõnikord ära unustama, võid selle tegevuse mõne teise tegevusega siduda. Näiteks, kui Sa plaanid igal hommikul teha 5 käte kõverdust, võid selle tegevuse näiteks siduda sellega, et kui Sa hommikul hambaid või nägu pesed, siis peale seda teed need viis käte kõverdust kohe ära. Ei jäta sinna vahele mingit õhku, ei tee mingit muud tegevust, vaid teed soovitud tegevuse ära. Sa ankurdad ühe tegevuse teise tegevusega, mis Sul igapäevaelus juba niigi olemas on. Seda tegevust, mida Sa ankurdad saad Sa oluliselt lihtsamalt ära teha, erinevalt olukorrast kus Sa täpselt ei tea, kas mõni oluline tegevus tuleb Sulle üldse meelde või Sa ei tea, millal seda täpsemalt teed.
4. Järgmine mõte on seotud raamatuga „5 sekundi reegel“, mille autor on Mel Robbins. Mel räägib oma raamatus, et kui Sa loed viis-neli-kolm-kaks-üks ja asud tegutsema, siis sellel on väga suur mõju ja võim Sinu ajutegevusele. Aju ei jõua veel analüüsida, kas üks või teine asi on ikka piisavalt turvaline, vaid Sa saad asuda tegutsema ning asjadega liikuma hakata. Ta räägib, et see mõte tuli tal raketi õhku lennutamisel. Olukord on sarnane, rakett on valmis, loetakse viis-neli-kolm-kaks-üks ning start. Rakett läheb üles. Seal taga on selline jõud ja energia, mis võtab kaasa. See aitab oluliselt tegevuse ära tegemisel. Ehk teisisõnu, kui Sul on tunne, et Sa pead midagi tegema, ära lasku analüüsi ja hakka mõtlema, mis kõik võib juhtuda, vaid loe vaikselt viis-neli-kolm-kaks-üks ning asu tegutsema.
5. Viimane mõte on seotud sellega, et Sa võiksid leida mõne vaikse hetke ning paberi ja üritaksid mõelda nendele olukordadele, kus Sa oled midagi olulist edasi lükanud. Kus Sa tegid mingi asendustegevuse või lihtsalt vedelesid diivanil ja vaatasid telekat ning Sa ei teinud seda asja, mida Sa tegema pidid. Kirjapanemise eesmärk on leida muster ehk mis olid need tegurid, mis takistasid Sind ühe või teise tegevuse elluviimisel. Mis oli see, mis Sind tagasi hoidis? Mis oli see, mis tähelepanu mujale tõmbas? Mis oli päeva lõpuks siis see, et Sa ühte või teist olulist asja ära ei teinud? Võib-olla Sa tahtsid kirjutada midagi, kuid Sul oli laud nii segamini või oli õudne müra ning Sa ei suutnud keskenduda. Oluline on siinkohal see, et kui Sa pead järgmisel korral sarnast tegevust kordama ehk siis kirjutama, teed Sa oma laua lagedaks või paned ukse kinni, et keskkonna müra Sind ei segaks. Sa teed endast kõik sõltuva, et soodsad keskkonna tingimused endale luua. Sa teed head eeltööd, et saaksid plaanitud tegevusega hakkama. Et saaksid olulise tegevuse tehtud.

See on nii tavaline, et kui me teeme aasta, kuu või ka päeva plaane ning kui see periood läbi saab, me tunneme kurbust sellest, et nii palju asju sai kirja, palju lubadusi sai välja antud aga nendest väga paljud asjad jäid kahjuks tegemata. Miks see nii juhtub? Põhjus on selles, et me lihtsalt planeerime liiga palju asju ühte tundi või ajaühikusse ning kui midagi nihkuma hakkab, midagi ei lähe nii nagu planeeritud, hakkavad ka kõik muud tegevused edasi nihkuma ning päeva lõpuks meil tekibki üks paras segapudru.

Jagan Sinuga kolme mõtet, mida võiksid jälgida kui Sa nimekirju koostad ning oma päeva plaane teed.

Esimene mõte on kindlasti see, et oma olulistele tegevustele peaksid Sa planeerima lisaaega või puhveraega. Mäletad, et olulised tegevused on need 2-3 tegevust, mis Sa peaksid kõige esmalt kalendrisse kirja panema ning mille ümber kõik muud tegevused oma päeva sättima. Nendele olulistele tegevustele peaksid juurde panema 30 lisaminutit. Tähendab see seda, et kui Sul oluline tegevus oli tunni aja pikkune, ei märgi Sa kalendrisse mitte 60 minutit, vaid 90 minutit. Lisad aja sellise mõttega, et kui tegevuse käigus lisandub midagi, saaksid Sa tegevuse ikkagi kenasti ära teha. Oluline on see seetõttu, et need tegevused on ju Sul sel päeval tegevused, mida Sa pead kindlasti ära tegema. Ilma nende tegevuste sooritamiseta, Sa justkui ei tohiks magama minnagi.

Teine mõte, mida ma tahan jagada on, et päeva plaan, nimekiri või to-do list ei ole nö kivisse raiutud. Sa saad seda muuta ning ma isegi kutsun seda päeva jooksul üle vaatama. Kui mõelda näiteks jooksmisele, siis on Sul suure tõenäosusega teada vastavalt treeningplaanile, kui palju Sa peaksid mingil päeval jooksma. Kui Sa aga mõnel päeval haigeks jääd, ei ole kõige parem mõte treeningplaani järgi oma kilomeetrid ära joosta. Samuti ei ole just väga hea mõte see, et kui Sa oled terveks saanud, jätkad just treeningplaani just selle koha pealt, kus see katki jäi.

Mõlemal juhul Sa peaksid mõtlema sellele, kuidas tuleks treeningplaani muuta, et saaksid teha sujuvama alguse või natuke järgi aidata, et suures pildis Sa selle treeningplaani ikkagi ellu viiksid. Täpselt samasugune lugu on Sinu enda päevaste tegevustega. Kui Sul mingid asjad hakkavad päevas venima, siis ma julgustan Sul oma plaanile kriitiliselt otsa vaatama. Vaatama, kas seal on mingid tegevused, mida saad nihutada? Kas seal on midagi, mida Sa saaksid näiteks teha järgmisel päeval? Ning kui Sa mõtled nende tegevuste nihutamise peale, peaksid vaatama, et olulised tegevused saaksid ikkagi sel päeval tehtud aga võib-olla on seal midagi vähem olulist, mida Sa saaksid edasi lükata. Suure tõenäosusega oled Sa ju päevaplaani endale ise koostanud. Sa saad selle ju vajadusel päeva jooksul ümber vaadata, ümber mängida.

Kolmanda mõttena soovin Sinuga jagada, et Sa peaksid puhkama enne, kui oled väsinud. Kas mäletad Pomodoro Tehnikat? (https://lifecoach.ee/5-ideed-kuidas-energiat-tooellu-tuua/) Seal on 25 minutit tööd ning 5 minutit puhkust. Puhkus tuleb võtta enne kui Sa oled arugi saanud, et Sa vajad puhkust. Siis on hilja, kui pea on juba väsinud ning enam justkui päris hästi ei tööta.

Täpselt samamoodi on ka kõikide muude asjadega. Sa peaksid näiteks jooma enne, kui Sul on janu või sööma enne kui Sul on nälja tunne. Sa pead tegevusi ennetama, sest kui Sa tunned, et oled janune või näljane või Sul pea ei tööta, siis sinna töötavasse, hea energiaga ning toimekasse keskkonda tagasi saamine võtab ikkagi omajagu energiat, mis kõik läheb aja arvelt. Mõtle sellele, kuidas teha igapäevaseid väikseid pause.

Hakkame sel teemal liikuma hoopis küsimusega? Mis Sa arvad, mitu protsenti Sinu postkasti jõudvatest e-kirjadest on sellised, millele Sa pead kohe vastama? Kui paju on neid e-kirju, kus Sa peaksid kohe kõik oma muud tegevused pooleli jätma ning just sellele e-kirjale vastama, sest muidu võib ju elu seisma jääda või klient ära minna või võib mis iganes muud juhtuda?

Sa võid üllatuda, kuid tegelikult nende koheselt vastamist nõudvate e-kirjade arv on väga väike. Võib-olla on see vaid 5% Sinu e-kirjade hulgast, või isegi veelgi vähem. See tähendab ju seda, et 95% või enamgi veel on need e-kirjad, millele vastamisega saad Sa ju oodata. Ja nüüd Sa võid ju mõelda, et mul on kõik tähtsad e-kirjad. Ma olen nõus ka sellega, sest kindlasti on ka mitmeid ametikohti, kus kiire e-kirjadele vastamine on oluline, näiteks kliendi teenindus, kus Sa pead võimalikult kiiresti saama kliendi mure lahendatud. Või näiteks IT osakonnad, kus jälgitakse süsteemide tööd ning kui printerist hakkab tahm otsa saama, pead Sa sellega tegelema kiiresti, sest muidu ei saa ju keegi printida.

Tõsi, neid ametikohti on. Kuid mõtle ka niipidi, et ka neil ametikohtadel on hetki, kus inimene ei ole kogu aeg arvuti taga, kus ta vahepael tõuseb püsti, et kohvi võtta või kus ta käib söömaski, näiteks. Seal mingi viiteaeg, kus postkasti potsatab e-kiri, kuid sellele reageerimise aeg on oluliselt hiljem, kui kohe praegu.

Miks ma sellest räägin? Seda seepärast, et Sa peaksid oma e-kirjale vastamiseks päeva selleks ettenähtud aja planeerima. See on ajasahtlite loogika ehk teatud kellaajad päevas, mil Sa teed mingit planeeritud, konkreetset tegevust. Tavaliselt on need tegevused, mis on väga tähtsad. Tavaliselt 1 – 2 tegevust päevas.

Kutsun Sind planeerima ka aega, millal Sa vastad e-kirjadele. See aeg võib olla ju kaks korda päevas. Näiteks kella 10:00 – 11:00, kui Sa saad tunni ajaga hakkama ning 15:00 – 16:00. Kui neid e-kirju on väga palju, siis ka kolm korda päevas. Ja kõik see muu aeg, mil Sa ei vasta e-kirjadele, peaksid oma e-postikasti sulgema. Samuti peaksid välja lülitama automaatse sissetuleva uue kirja teavituse.

Mis oleks, kui Sa prooviksid, kas see Sinu puhul töötab? Sa võid seda proovida nädala või kaks ning võrrelda selle ajaga, mil Sa tegutsesid teisiti. Ma väga usun, et olukord läheb Sul oluliselt paremaks. Mida ma selle paremaks minemise all mõtlen?

Mõtlen seda, et Sul on oluliselt rohkem aega tegelemaks asjadega, mis on väga olulised. Ja kui Sul on rohkem fokuseeritust, siis Sa jõuad rohkem ning saad rohkem asjadega hakkama. Sa oled oluliselt rahulikum.

Sa võid ju ka teada anda inimestele, et juhul kui on midagi väga-väga kiiret, siis nad helistavad Sulle. Aga kui on justkui aega oodata, siis Sa vastan neile e-kirjadele just nendel aegadel, mil Sa oled oma päevas selleks sobiliku aja leidnud.