Kas Sa oled pannud tähele, et kui keegi ütleb Sulle, et Sa kindlasti pead sellega tegelema, siis suure tõenäosusega on millegipärast nii, et Sa ei taha seda üldse teha. Sa ei ole seda mõtet omaks võtnud või ära ostnud. Sa ei tunne, et see mõte on just see, mis väärib toimetamist. Tihti võib sarnane olukord tekkida töösituatsioonis, kus juht ütleb: „See tuleb just niimoodi ära teha!“ Ja siis loomulikult töötaja tunneb, et teda surutakse justnagu nurka. Pannakse purki. Ta ei taha sellega tegeleda, sest see ei ole tema mõte. Ta ei näe võib-olla selle mõtte suurt lendu. Ta ei oska seda mõju hinnata.

Kui mõte on olemas, siis järgmine etapp on ka väga oluline. Tihti unustatakse see etapp ka ära. Järgmisena tuleb mõtte suuremaks või sügavamaks mõtlemine. See võib toimuda rääkimise teel, näiteks Sa leiad inimese, kes on seda varem teinud. Saad temaga kokku ning arutate omavahel ning saad kindlust edasiminekuks. See võib toimuda coach’i abil, kes aitab Sind teema olulisele mõtlemisel. See võib toimuda hea sõbra, töökaaslase või ka juhi kaudu. Kindlasti peab olema teine inimene, kes peegeldab ning aitab Sind sellesse teemasse rohkem sisse minna.

Aga Sa võid samahästi võtta ka paberi ning selle kõik kirja panna.

Oluline on ju see, et Sina teed seda tööd ning saad mõttega minna sügavamale, saad selle veelgi detailsemaks mõelda. Sa saad plaani läbi arutada. Saad mõelda, kuidas maailma sellest mõttest võib muutuda, kuidas Su elu muutub.

Mõtte suuremaks või olulisemaks mõtlemise taga on kaks asja:

• Sa oled ise oluliselt rohkem valmis. Saad aru, kas see mõte on see, mis väärib ära tegemist
• Mida detailsemalt Sa sellele mõtled, seda parem kvaliteet tuleb. Seda rohkem saad lõpptulemuse headust garanteerida

Kolmas etapp alles on nende asjade ära tegemine. Mõtte füüsilisse maailma toomine.

Näiteks, kui Sa mõtleksid maja ehitamise peale. Algab ta sellest, et arhitekti tekib peas mõte, et siia võiks ehitada näiteks kahekordse maja. Kohapeal vaatamisest saab täpsemalt aimu, mis seal üldse on. Millised majad on ümbruskonnas? Kas seal on metsa või merd? Selle info pealt tekib visuaalne pilt sellest, milline saa maja võiks olla.

Mõte läheb täpsemaks kui tekivad arhitektuursed joonised. Tekivad vaated, lõiked, korruste planeeringud. Hiljem juba tehnilised joonised. Esialgne mõte läheb oluliselt suuremaks, läheb oluliselt täpsemaks.

Seejärel algab kolmas etapp. Tuleb ehitaja, võtab metsa maha, lööb kopa maasse ning hakkab reaalselt ehitama. Võtab paberi ette ning paneb siia vundamendiploki ja hakkab seina laduma. Siis tuleb teine mees, puurib seina augu ning paneb sinna pistikupesa.

Aga ta ei tee seda iseseisvat, kõik on eelnevalt ju läbi mõeldud. Kui on läbi mõeldud, siis on tagatud ka kvaliteet. Maja saab reaalselt selline nagu tellija soovis, kuna arhitekt ja tellija on sellest omavahel rääkinud. Kui seda kokkulepet ei oleks, tuleks sellest ju suur kaos.

Sarnane võib-olla ka Su enda tegemistega, et hakkab mõnikord kohe prauhti toimetama. Sa saad küll teada, kas see idee töötab või mitte, kuid Sa ei saa tagada kvaliteeti, kui Sa ei ole asju korralikult läbi mõelnud. Selle kohta saab öelda „tehtud-mõeldud“, kuigi peaks olema ju vastupidi „mõeldud-tehtud“.

Paulo Coelho kirjutas „Alkeemiku“ 1987 ning raamat ilmus 1988. Paulol läks „Alkeemiku“ kirjutamiseks kaks nädalat. See oli Paulo Coelho neljas raamat ning kokku on ta tänaseks kirjutanud raamatuid 34, mis teeb temast kõige kuulsama ja tuntuma Brasiilia kirjaniku.

Raamat räägib noormehest, kelle nimi on Santiago. Ta vanemad tahtsid, et temast saaks kunagi preester ning panid ta kooli õppima, et õppida lugema ning mõista maailma läbi raamatute. Kuid Santiagole ei meeldinud see vanemate mõte ning ta soovis, et ta saaks rännata ja maailma avastada. Nii sai temast lambakarjus ning ta käis ja luusis mööda Andoluusia põlde ja nõlvu. See raamat pajatabki tema seiklustest. Ühest küljest on see raamat justkui Andoluusiast Egiptuse püramiidide juurde jõudmise teekond, teisest küljest aga on „Alkeemik“ omaenda tarkuse ja soovide, sisemiste unistuste teostamise teekond.

„Alkeemik“ on tänaseks meeletult populaarne. Raamatut on müüdud üle 150 miljoni eksemplari. Ta on võitnud 115 erinevat auhinda ning tunnustust. Raamatut on trükid juba 80 eri keelde. Kuid see algus, see raamatu päris-päris algus, oli Paulo Coelhole väga-väga vaevaline. Tal õnnestus lõpuks oma esimese kirjastajaga leping sõlmida ning esimesel nädalal müüdi „Alkeemikut“ täpselt üks eksemplar. Seejärel tekkis 6 kuuline paus, kus ühtegi raamatut ei müüdud. Siis müüdi järgmine raamat. Mõtle hetkeks, kui rõõmus Sa oleksid kui Su raamatut müüdaks kuue kuu jooksul kaks eksemplari? Huvitav, et selle teise raamatu ostja oli see sama inimene, kes ostis esimese ja siis hakkas vaikselt müük kasvama.

Ma ei tea, kas see lugu vastab tõele, võib-olla on Paulo Coelho siia natukene ka juurde pannud, kuid selge on see, et algus oli väga keeruline. Seda näitab ka see, et tema esimene kirjastaja ütles, et raamatu pealkiri ei tööta, raamatu sisu ei tööta. See ei kõneta kedagi. Esimene kirjastaja katkestas veel ühepoolselt Paulo Coelhoga ka raamatu levitamise lepingu, jättes Paulo suhteliselt kehva olukorda. Ta on ise seda perioodi meenutanud, et oli tookord 41. aastane, kuid oli täiesti meeleheitel. Ta oli tige ja kurb nende sündmuste peale, sest ta teadis ja uskus, et „Alkeemik“ on tema enda elu raamat. See on see, milles on temast endast nii palju. Seal on tema hing ja süda. Seal on läbielatud kogemus ja tarkus, mis on kokku pandud ühte mõistujuttu.

Mis Sa arvad, kas Paulo Coelho viskas püssi põõsasse ja jäi ootama valget laeva, et keegi tuleks ja päästaks ta? Või ta toimetas omaenda tarkust mööda edasi? Loomulikult, vastus on see, mida Sa juba tead. Ta jätkas uue kirjastaja otsimist. Ta jätkas erinevatele ustele koputamist. Ta jätkas selle raamatu tutvustamist erinevatel kirjandusõhtutel. Nii hakkas „Alkeemik“ vaikselt liikuma. Ta leidis uue kirjastaja ning asjad hakkasid liikuma paremuse suunas.

Tõeline läbimurre tuli 1993, mil raamat tõlgiti portugali keelest inglise keelde. Möödunud oli 5 aastat raamatu esmatrükist. Inglise keelne publik võttis „Alkeemiku“ meeletult soojalt vastu. Ja edasine ongi juba ajalugu. Seda Sa juba tead, mis on tänane seis. Loodan väga, et „Alkeemik“ on Sul ka endal loetud ning raamaturiiulis kenasti olemas, sest raamatu on ka eesti keelde tõlgitud.

Aga mis siis on see üks mõte või idee, mida sellest raamatust kaasa võtta?

Raamatus on neid mõtteid loomulikult väga palju, kuid üks läbiv idee on kindlasti, et kui Sul on oma soov või Oma Tee, mida mööda Sa käid, siis universum aitab sellele teekonnale kaasa. Universum annab Sulle erinevaid märke, mis annab kindlust sellest, et see teekond on õige. Sul on vaja vaid neid märke jälgida ning teekonnal toetust või meelekindlust koguda. Loomulikult, aitab universum Sind välja jõuda sinna kuhu Sa soovid ehk ta teeb enda poolt kõik, et Sa oleksid Oma Teel. Et Sul oleks innustust ja jõudu, et saaksid oma soovitu saavutatud.

Tänane tehnika, mida tahan Sinuga jagada on oma olemuselt ääretult lihtne. Nüüd Sa võid ju mõelda ning küsida, kas lihtsaid asju üldse on olemas ning kas need lihtsad asjad ka töötavad? Usu mind, lihtsad asjad on tihti geniaalsed ning on väga head, et Sa saaksid oma soovitu saavutatud. Tänan tehnika kannab nimetust „Take Daily Action“ ehk tee iga päev midagi oma eesmärkide saavutamiseks.

Jah, ma usun, et nüüd Sa mõtled seda, et kas ma pean siis hakkama seitse päeva nädalas tööle ning millal ma siis puhkan? Millal ma siis taastun? Aga see tegevus, mida Sa võid oma eesmärkide suunas liikumiseks teha ei pea olema selline suur, kogu päeva pikkune tegevus. See võib-olla üks väga väike asi, kuid on oluline, et oled oma eesmärgile mõelnud ning oled sellele natuke lähemale saanud.

Ma olen elus mitmeid maratone jooksnud ning kui ma hakkasin nendele maratonidele keskenduma ehk selleks trenni tegema, siis oli mul eesmärk teha iga päev midagi, et eesmärgi suunas liikuda. See ei tähenda seda, et Sa pead hakkama seitse päeva nädalas jooksma või kaks korda päevas trenni tegema ning niimoodi seitse korda. Vaid see tähendas seda, et kui ma tegin viis või kuus jooksutrenni nädalas, siis ma muudel päevadel tegin toetavaid tegevusi. Näiteks venitasin ennast, tegelesin hommikuti joogaga, tegin üldfüüsilist ettevalmistust ning jooksuharjutusi. Samas ma võib-olla mõnel päeval vaatasin ainult mõnda jooksmisest inspireeritud videot. Ma tegin iga päev natukene midagi, et saaksin eesmärgile lähemale. Tegin midagi, et hoida enda energiataset, motivatsiooni ja sisemist põlemist üleval.

Mõtle, mis võiks olla Sinu eesmärk ning mis võiks olla see väikene tegevus, see väike baby step, mis aitaks Su eesmärkide saavutamisele kaasa?

See sama metoodika või põhimõte on ka ühes teises loos – ära lõhu ketti. Ära lõhu seda järjepidevust. Näiteks, kui Sa oled otsustanud hakata tegema igal hommikul kümme kätekõverdust, siis katsu teha seda iga päev. Iga päeva leia selleks aega, et tekiks harjumus. Niimoodi on ka kõikide muude asjadega.

Väikesed järjepidevad tegevused tekitavad harjumust, Sul on pärast see liikumine või liigutamine automaatne, mis toetab Sind ennast soovitatud eesmärkide ja soovide saavutamisel.

Harjumused on põnev teema, kuna harjumused ongi need automaatsed tegevused, milline Sa inimesena oled või milliseid tulemusi Sa inimesena saavutad. Oma olemuselt võivad harjumused olla nii

• positiivsed,
• negatiivsed, kui ka
• neutraalsed.

Näiteks, kui ma paluksin Sul mõelda oma hommikutele. Paluksin panna kirja erinevad tegevused, mida Sa hommikul teel, näiteks tõused üles, sööd, mediteerid, võib-olla teed trenni, loed, pesed hambaid. Võib-olla käid internetis, vaatad e-kirju, käid Facebookid, käid koeraga väljas. Kõikidele nendele tegevustele saad Sa külge panna pluss-, miinus- või neutraalse märgi. Ütleme, et selles hommiku tegevuste ja harjumuste jadas on Sul midagi sellest, mida Sa tahaksid muuta.

Muutus algab alati märkamisest. Teine oluline eesmärk on, et tead, mis suunas Sa liikuma hakkad. Lisaks on muutuste puhul oluline, et tead, mis suunas Sa lähed ning ka miks Sa seda teed. Oluline on, et saad energiat sinna taha panna, et soovitud harjumuse muutmises oleks rohkelt jõudu.

Negatiivsetest harjumustest veel. Võib-olla on Sul töölt koju tulles harjumus diivanile heita ning televiisori ette jääda, kuid soov on selle asemel trennis käia, lugeda või lihtsalt looduses viibida. Või midagi muud kasulikku teha. Ütleme, et see on see halb harjumus, millest Sa tahad vabaneda. Kui ma eelmises blogipostituses (https://lifecoach.ee/keskkonna-moju-harjumuste-kujundamisel/) rääkisin sellest, et tee uus harjumus nähtavaks, tee see suureks. Et see Sul meelest ära ei läheks, pane näiteks oma tossud ukse juurde valmis, kui soovid jooksma minna.

Negatiivsetest harjumustest vabanemiseks saad aga proovida vastupidist, et teed selle tegevuse sooritamise võimalikult keeruliseks või võimalikult raskeks. Näiteks, kui soovid oma televiisori vaatamise harjumust muuta, võid teleka puldilt patareid välja võtta. Kui hakkad televiisorit tööle panema, pead panema puldi sisse esmalt patareid. Kui see on veel väike lisaliigutus, mis võib-olla Su väljakujunenud harjumust ei muuda, võid telekalt toitejuhtme pistikust välja tõmmata või panna teleks hoopis kappi ära või annad oma teleka puldi naabri või laste kätte. Ehk Sa teed selle tegevuse läbiviimise iseendale võimalikult keeruliseks ning kui Sa tajud, et tegevus on keeruline või väikest viisi ületamatu ehk nõuab lisapingutust, on see justkui meeldetuletuse süsteem Sulle, et peaksid selle asemel midagi muud tegema.

Usu mind, kui Sa hakkad oma igapäevaseid tegevusi märkama, kirja panema, küsima endal miks Sa midagi teed, märkama tegemiste järjekorda ning üritad sealt mustreid leida, siis Sa leiad tegevusi, mida saaksid muuta.

Usun seda, et midagi uut oma ellu tuua, peaksid midagi vana alati ära andma, panust, aega või energiat kuidagi vähendama. Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, samuti on Sul oma tegemised ja kohutused ning väga tihti leida aega trenniks või lugemiseks millegi arvelt mida Sa juba tegelikkuses teed. Kõige lihtsam on seda teha nende tegevuste või harjumuste arvelt, mis Sind igapäevaselt enam väga palju ei teeni.

Hakkame sel teemal liikuma hoopis küsimusega? Mis Sa arvad, mitu protsenti Sinu postkasti jõudvatest e-kirjadest on sellised, millele Sa pead kohe vastama? Kui paju on neid e-kirju, kus Sa peaksid kohe kõik oma muud tegevused pooleli jätma ning just sellele e-kirjale vastama, sest muidu võib ju elu seisma jääda või klient ära minna või võib mis iganes muud juhtuda?

Sa võid üllatuda, kuid tegelikult nende koheselt vastamist nõudvate e-kirjade arv on väga väike. Võib-olla on see vaid 5% Sinu e-kirjade hulgast, või isegi veelgi vähem. See tähendab ju seda, et 95% või enamgi veel on need e-kirjad, millele vastamisega saad Sa ju oodata. Ja nüüd Sa võid ju mõelda, et mul on kõik tähtsad e-kirjad. Ma olen nõus ka sellega, sest kindlasti on ka mitmeid ametikohti, kus kiire e-kirjadele vastamine on oluline, näiteks kliendi teenindus, kus Sa pead võimalikult kiiresti saama kliendi mure lahendatud. Või näiteks IT osakonnad, kus jälgitakse süsteemide tööd ning kui printerist hakkab tahm otsa saama, pead Sa sellega tegelema kiiresti, sest muidu ei saa ju keegi printida.

Tõsi, neid ametikohti on. Kuid mõtle ka niipidi, et ka neil ametikohtadel on hetki, kus inimene ei ole kogu aeg arvuti taga, kus ta vahepael tõuseb püsti, et kohvi võtta või kus ta käib söömaski, näiteks. Seal mingi viiteaeg, kus postkasti potsatab e-kiri, kuid sellele reageerimise aeg on oluliselt hiljem, kui kohe praegu.

Miks ma sellest räägin? Seda seepärast, et Sa peaksid oma e-kirjale vastamiseks päeva selleks ettenähtud aja planeerima. See on ajasahtlite loogika ehk teatud kellaajad päevas, mil Sa teed mingit planeeritud, konkreetset tegevust. Tavaliselt on need tegevused, mis on väga tähtsad. Tavaliselt 1 – 2 tegevust päevas.

Kutsun Sind planeerima ka aega, millal Sa vastad e-kirjadele. See aeg võib olla ju kaks korda päevas. Näiteks kella 10:00 – 11:00, kui Sa saad tunni ajaga hakkama ning 15:00 – 16:00. Kui neid e-kirju on väga palju, siis ka kolm korda päevas. Ja kõik see muu aeg, mil Sa ei vasta e-kirjadele, peaksid oma e-postikasti sulgema. Samuti peaksid välja lülitama automaatse sissetuleva uue kirja teavituse.

Mis oleks, kui Sa prooviksid, kas see Sinu puhul töötab? Sa võid seda proovida nädala või kaks ning võrrelda selle ajaga, mil Sa tegutsesid teisiti. Ma väga usun, et olukord läheb Sul oluliselt paremaks. Mida ma selle paremaks minemise all mõtlen?

Mõtlen seda, et Sul on oluliselt rohkem aega tegelemaks asjadega, mis on väga olulised. Ja kui Sul on rohkem fokuseeritust, siis Sa jõuad rohkem ning saad rohkem asjadega hakkama. Sa oled oluliselt rahulikum.

Sa võid ju ka teada anda inimestele, et juhul kui on midagi väga-väga kiiret, siis nad helistavad Sulle. Aga kui on justkui aega oodata, siis Sa vastan neile e-kirjadele just nendel aegadel, mil Sa oled oma päevas selleks sobiliku aja leidnud.

Aga, et seda hirmu võimalikult väikseks teha, ongi peamine põhjus, miks eesmärke jagatakse juppideks. Näiteks, kui Sul on soov kirjutada raamat ja Sa oled asunud selles suunas tegutsema. Mõelnud seda, milline see raamat võiks olla ning jõudnud oma mõtetes sinna, et see võiks olla selline tavalise paksusega raamat – umbes 300 leheküljeline. See number 300 võib olla selline, et Sa mõtled, et siin on ikka palju tööd, et see kokku kirjutada. Jah tõsi, see ongi hullult tööd ning nõuab panustamist. Aga kui Sa mõtleksid, et Sa kirjutad iga päev 10 lehekülge ja niimoodi 30 päeva teeksid seda jutti, siis see raamat valmiks Sul juba kuu ajaga. Number 10 on oluliselt väiksem. Oluliselt realistlikum. Oluliselt saavutatavam, kui 300. See on see põhjus, miks suurt eesmärki tehakse igapäevasteks väiksemateks tegevussammudeks või juppideks, mis on realistlikumad ja lihtsamini kättesaadavamad.

Mõtle küsimusele: „Kuidas süüa elevanti?“

Vastuse sellele ongi, et elevanti tuleb süüa tükkide kaupa. Korraga elevant suhu ei mahu aga Sa pead lõikama nii väiksed tükid, mis Sulle suhu mahuvad ning Sa saad seda süüa. Täpselt sama loogika on ka eesmärkide saavutamisel. See tükk ei oleks liiga suur, et Sa sellega hakkama ei saaks, vaid Sa teeksid oma tükid nii suured, et hakkamasaamise moment seal juures oleks.

Teine mõte, miks eesmärke tuleks jagada väiksemateks tükkideks on see, et tekiksid eduelamused. See oleks rõõm sellest, et Sa astud sellel teel. Et Sa tunneksid, et see tee on õige ning Sa tajuksid, et eesmärgi saavutamine ei ole enam kaugel. Eduelamuse tekitamine on ju tegelikult Su eneseusu tõstmise teema. Kogu sellel teel me soovime, et eneseusk tõuseks või õigemini eneseusk säiliks. Et Sa tunneks, et Sa liigud ning teed õiget asja. Eneseusu tõstmisel on tegelikult veel ju väga palju muid mõtteid ja taktikaid, kuidas seda teha.

Jagada võiks siin seda, et me elame maailmas, kus keegi kindlasti on teinud midagi sellist, mida Sina soovid just nüüd teha. Kui see on raamatu kirjutamine, siis keegi kindlasti on kirjutanud ju ka varem ühe raamatu. Raamatukogud ja raamatupoed on ju raamatuid täis ning igale autoritel mingi raamat oli ju esimene. Sa võib ju alati võtta selle inimese, kes sarnase eesmärgi on saavutanud ning helistada või kirjutada talle ning küsida, kuidas ta seda tegi. Kuidas tema hoidis oma emotsioone ja entusiasmi üleval eesmärgi saavutamisel? Sa võid ka mõelda, millised olid need tegevused, mida tema tegi ning mida Sina saad enda tegevustesse üle võtta. Mida Sina saad kopeerida? Kuidas Sina saad seda edu kopeerida, mida tema on kasutanud?

Sa võid mõelda ka niipidi, et Sa peaksid tegema ennast selles vallas tugevaks. Näiteks, kui see on taas raamatu kirjutamine, siis Sa võid minna näiteks raamatukokku ning võtta eneseabi õpiku või nõuanderaamatu, kus räägitakse sellest, kuidas oma esimest raamatut kirjutada. Sa võid lugeda blogisid. Sa võid lugeda erinevaid artikleid. Sa võid vaadata videoid. Informatsiooni maailmas on palju, kuidas selles vallas ennast tugevaks teha ning see on ka kindlasti see, mis Sinu eneseusku tõstab. Kõik see on ainult sellepärast, et sellel teel suure tõenäosusega kohtad Sa ka takistusi. Et Sa oleksid nendeks takistusteks valmis ja Sa oskaksid nendest takistustest üle hüpata või kõrvale põigata. Või Sul oleks taktika nende takistustega tegelemiseks.

Sellest loost on ka video. Kui Sa soovid seda vaadata, siis palun, vajuta alljärgevale lingile: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/403687793356993/

Suur tänu Sulle!

Siis saab jaanuar mööda ja suurem osa nendest uutest tulijatest on kuskile kadunud. Põhjused on tõenäoliselt väga erinevad, kuid nad on kuskile läinud ja nii tulevad need vanad tegijad sinna trenni tagasi. Tõsi, seal on ka paar üksikut uut inimest, kes seal jätkavad, aga millegipärast suur osa inimestest annab alla. Ei lähe eesmärgiga lõpuni. Ma nüüd väga loodan, et selle video vaatamise järgselt, on Sul mõtteid ja taktikaid, mida Sina saaksid teha, et Sa läheksid lõpuni välja. Et Sina oleksid see, kes saavutab oma eesmärgid.

Ma jagan Sinuga kuut mõtet, mida Sa võiksid taas katsetada ja proovida ning teen seda kõik seepärast, et Sind inspireerida ja Sind kaasata ning Sind eesmärgistamise maailma rohkem sisse tõmmata.

1. Pane eesmärgid kirja. Ma olen sellest mitmel korral rääkinud ning hüppan sellest mõttest siin juba sujuvalt ka üle.
2. Jaga oma eesmärke tugiisikuga või lausa tugiisikute grupiga. Leia need inimese, kellel on sarnased väärtused või soov Sind toetada või kes tegelevad sarnase teemaga. Kes aitavad Sind, kui Sa kuskile kinni jääd. Kes aitavad Sinuga koos mõelda, et mida Sina saaksid teha, et edasi minna. Teisisõnu väldi neid inimesi, kes ütlevad: „Hull eesmärk. Ära seda küll ette võta! Ära sellega midagi tee, see on selline paha lugu.“ Ürita neid vältida, sest ainult Sina saad otsustada, kas see eesmärk on „hull“ ja ei vääri tegemist või eesmärk on „hull“ ja just väärib tegemist. See on ju Sinu enda otsustamise koht. Ürita kaasata enda eesmägi poole liikumisel rohkem neid inimesi, kes Sind toetavad. Tugiisikud võivad olla pere ringist või töölt keegi või sõber või coach ehk edutreener ehk need inimesed, kes usuvad Sinusse ja annavad Sulle entusiasmi ja kes on Sinuga ühes ja samas paadis.
3. Vasta iga eesmärgi juures küsimusele „miks?“. Miks Sa selle eesmärgi täitumist soovid? Mis muutub Sinu elus? Miks Sa tahad selle eesmärgi ette võtta? Näiteks, kui Sul on eesmärk kirjutada sel aastal oma elu esimene raamat, siis see „miks?“ võib olla, et Sa oled juba lapsest saati tundnud huvi raamatute vastu. Sulle meeldis lugeda. Sulle meeldis erinevaid seoseid luua. Sa oled kooli ajal olnud hea kirjutaja. Sulle meeldib väga kirjutada. Sa tahad seda omaenda väljamõeldud lugu maailma ja inimestega jagada. Võib-olla see, et Sa tahad olla kuulsam, kui Sa oled praegu. Neid „mikse“ võib ühe eesmärgi taga olla väga palju. Ja iseenesest see on ka hea, kui neid on, sest mida rohkem Sa seda lahti mõtled ja mida rohkem Sa ise endale põhjuseid leiad, seda julgem ja kindlam on Sul selle eesmärgi vastu minna. Ja seda suurema tõenäosusega Sa reaalselt selle asja ka ära teed.
   1. Need „miksid“ võiksid jälle muidugi kirja panna, mitte ainult enda peas mõelda. Kirja panna kasvõi sellepärast, et oleks Sul endal selgust, Sa teaksid mis asjad need täpselt on. Ja kui Sa neid „mikse“ paberile või arvutisse kirjutad, Sa saad neid muuta ja täpsemaks teha, veel-veel timmida ning paremaks muuta.
   2. Teise mõttena, miks neid „mikse“ on hea kirjutada, on kindlus, et kui Sul satuvad olema sellised sombused päevad, kus päikest ei ole juba nädalate kaupa, Sa saad selle paberi ette võtta ja vaadata, mida Sa sinna kirja panid. Sellest endale sisemist motivatsiooni leida.
4. Pane eesmärgid nähtavale kohale. Sa ei pea just oma maja eesmärkidega kõik täis kleepima või korterit või oma töökohta. Aga Sa võiksid panna need eesmärgid kohtadesse, kus Sa tead, et need on või kuhu Sa satud. Näiteks, töölaua juures mõni eesmärk. Või külmutuskapil oma klambriga eesmärk. Või vannitoas eesmärgid. Või kuskil kodus kabinetis seina peal, et Sa reaalselt ikka jõuaksid sinna ning saaksid endale meelde tuletada. Üldjuhul on meie mure see, et me kipume asju unustama. Kui need asjad ei ole meie silme ees kogu aeg, siis need kipuvad kuskile kaduma.
   1. Räägitakse ka seda, et on kaks väga head aega alateadvusele info edastamiseks – aeg, kus me hakkame magama jääma ning aeg, kus me just hakkame üles tõusma. Võib-olla üks väärt mõte Sulle, et Sa võiksid panna eesmärgid kuskile voodi juurde, et Sa näeksid neid viimasena õhtul või hommikul kohe kui üles tõused ja lambi põlema paned, saad oma eesmärke lugeda. Et see eesmärgistamise maailm, kindlus ja see teadmine oleks kogu aeg Sinuga.
   2. Ja samuti mõte, et Sa võid või võiksid eesmärke endale igale poole kaasa võtta. Räägin Sulle siin ühe loo Ameerika kümnevõistlejate olümpiakoondisest. Neil oli treeningkogunemine ning tuldi treeningrühma ette ning küsiti, kelle on eesmärgid palun käega märku anda? Loomulikult tõusis käte meri, sest spordis on ju eesmärkide seadmine nii tavaline. Siis uuriti seda, kellel on eesmärgid kirja pandud. Loomulikult, kõik käed tõusid. Kõik olid energiat täis, et nad on ka eesmärgid ilusti kirja saanud. Siis küsiti kolmas küsimus, et kellel on kirja pandud eesmärk praegu endaga kaasas? Ja tõusis ainult üks käsi. See oli Dan O’Brien ehk mees, kes võitis Atlanta olümpiamängudel 1996 kümnevõistluses kuldmedali. Mõtle ka Sina, kuidas Sa saaksid eesmärke kaasa kanda. Kaasas kandmine on oluline kasvõi seetõttu, et kui Sul tekibki mingi hetk, kus Sa ootad kedagi või Sa oled järjekorras või Sa pead aega pärjaks tegema või sobitama, Sa saad alati võtta ja lugeda. Väga levinud on, et eesmärgid kirjutatakse sellistele väikestele visiitkaardi suurustele paberitele aga on ka variant see, et Sa kirjutad eesmärgi oma nutitelefoni või laed üles mõnda keskkonda ning saad selle ette võtta, kui sobilik hetk tekib. Ma ise kasutan eesmärkide kaasas kandmiseks Evernote’i, kus on oma lehed oluliste teemade jaoks. Ma saan igal hetkel selle ette võtta ja iseendale meelde tuletada.
5. Ole valmis maksma eesmärgi saavutamise eest oma hinda. Mõtlen selle all seda, et eesmärgid ei täitu iseenesest. Sa pead tegema tööd. Sa pead olema valmis ka millegist loobuma. Näiteks, kui Sul on plaanis trenni teha ning Sind kutsuvad sõbrad või sõbrannad külla või kuskile kohvikusse, siis sa võid sõpru kurvastada, et Sa ei liitu nendega. Sa ütled neile, et Sa lähed trenni. Või kui Sul on plaan raamatut kirjutada, siis Sa ei saa olla samal ajal kinos või teatris olla. Sa pead millegist väga lahedast ja mõnusast loobuma selle nimel, et oma eesmärgi suunas liikuda. Mõnikord võib see olla raske aga kui Sa mõtled lõpptulemusele ja kõigele sellele, miks Sa seda ikkagi teed, siis Sa saad kindlust, et Sa ei lähe sõpradega kinno või teatrisse või kellegile külla, vaid Sa tegeled enda eesmärkidega. Ole valmis maksma hinda eesmärkide saavutamise eest.
6. Eesmärgid tuleb osadeks jagada, mida Sa suurepäraselt tead. Aga see osadeks jagamine pole oluline mitte ainult seepärast, et süüa elevanti, vaid ka seetõttu, et Sul tekiks väikeseid eduelamusi. Et Sa saaksid ühest väikesest etapist edasi ja Sa tunneksid rõõmu, et Sa saavutad midagi. Et Sa tunneksid rõõmu, et oled õigel teel. Ja, et YES!, see on see, mida ma tahan. Eesmärkide kohta on öeldud, et eskalaator eesmärkideni jõudmiseks on alati rikkis, kuid trepiastmed on avatud. Kui Sa liigud samm-sammu kaupa, siis Sa jõuad sinna ja saavutad selle, mida Sina oled soovinud ja lootnud.

Ma loodan, et Sa said siit taas innustust ja uusi ideid, mida enda peal katsetada. Mõtted töötavad ainult siis, kui Sa nad töösse võtad. Ma väga loodan, et Sa tegeled eesmärgistamisega ning Sul on väga selged plaanid, kuhu Sa tahad jõuda ning Sul on reaalsed sammud, mida Sa proovid, et eesmärk tuleks.

Kui Sa soovid antud mõtet vaadata videona, siis kliki siia: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/399036110488828/.

Suured tänud Sulle juba ette!

Põnev on selle juures see, et kui me hüppame korra ettevõtte maailmast eraisiku maailma, siis neid inimesi, kes endale ise eesmärke seavad, neid inimesi on ääretult vähe. Arvatakse, et neid inimesi on 3%. Üldjuhul viidatakse selle 3% loo juures Yale uuringule, mis tehti 1953. Uuringu sisu oli lühidalt see, et paluti üliõpilastel märku anda, kellel on eesmärgid ning kes on eesmärgid ka kirja pannud. Auditooriumist tõusid loomulikult üksikud arad väiksed käed. Pandi need nimed kirja ning leiti, et käsi tõstsid 3% nendest üliõpilastest, kes auditooriumis olid. Läks 20 aastat mööda, võeti uuesti nendel õpilastel nööbist kinni ja vaadati, kuhu nad jõudnud on. Leiti seda, et need, kellel olid eesmärgid ja nad olid eesmärgid kirja pannud, oli läinud oluliselt paremini – need üliõpilased teenisid 10 korda rohkem, kui need, kellel eesmärgid puudusid.

Yale uuring on üks uuring, mida on väga palju kasutatud erinevatel koolitustel ja seminaridel. Millest on raamatutes ohtralt viiteid, samuti võid Sa leiad internetist tuhandeid linke ja viiteid. Huvitav selle uuringuga on see, et ei olegi täpselt teada, kas see uuring on kunagi üldse toimunud, sest puuduvad algdokumendid. Puudub dokumentatsioon selle kohta, kuidas see uuring ikkagi reaalselt tehti. Ja nii on arvatud, et see on väljamõeldis. Fiktsioon. Kellegi soovunelm.

Väga sarnase uuringu viis läbi Virgia Tech’ist emeriitprofessor David Kohl ning avalikustas selle 2012. Ta uuris ameeriklasi ja jõudis järeldusele, et 80%-il ameeriklastest puuduvad üldse eesmärgid ehk nad ei ole eesmärgistamise peale kunagi mõelnud. 16% oli neid, kellel olid eesmärgid aga need eesmärgid olid kirja panemata. Nad olid peas, nad lihtsalt ootasid seda õiget hetk. Ainult 4% vastanutest olid need, kellel olid eesmärgid ja kes olid need ka kirja pannud. Siis võttis ta vaatluse alla, kui palju oli see 4%-i eluaja jooksul raha teeninud ning jõudis sinna, et erinevus nende vahel, kes panid eesmärke kirja ja kes seda ei teinud, oli 9 korda. Need inimese, kes panid oma eesmärgid kirja teenisid 9 korda enam võrreldes nendega, kellel jäid eesmärgid kirja panemata. Väga sarnased suurusjärgud Yale uuringule.

Ma usun, et see võibki niiviisi olla, reaalselt neid inimesi, kellel on eesmärgid, neid ongi väga vähe. Ma usun ka seda, et kui Sul on eesmärgid ja Sa väga soovid nende eesmärkide täitumist, siis Sa saavutadki selle, mille nimel Sa töötad ja mida Sa tegelikult väärt oled.

Jagan ka kolmandat uuringut. Kolmas uuring on tehtud psühholoogia professor dr. Gail Matthew poolt, kes töötas Dominikaani Ülikoolis Californias. Dr. Gail Matthew oli mees, kes koondas üle maailma erinevaid inimesi erinevatelt eluvaldkondadelt ja jagas nad viide gruppi. Nendel kõigil oli eesmärk mõelda, mida nad nelja nädala jooksul soovivad saavutada.

1. Esimene grupp oli need, kellel oli eesmärk aga, kes vaid mõtlesid nelja nädala jooksul sellele eesmärgile, kuid seda kirja ei pannud.
2. Teise grupi kuulusid need, kellel oli eesmärk ja kes panid eesmärgid kirja.
3. Kolmanda grupi moodustasid need, kellel olid eesmärgid, eesmärk oli ilusti kenasti kirja pandud ning nad mõtlesid ka vahe-eesmärkidele või teele, kuidas nad selle suure eesmärgi suunas liiguvad.
4. Neljas grupp oli need, kellel olid eesmärgid ja eesmärkide vaheetapid kirjas ning kellel oli tugiisik – inimene, kas pereringist, töölt, sõpradest keegi või coach, kellega koos töötati. Sellele tugiisikule anti teada, et eesmärkidest ehk nad tegid avaliku deklaratsiooni.
5. Ja viimane viies grupp oli need, kes tegid kõike seda eeltoodut aga andsid ka tugiisikule kord nädalas teada, kuidas eesmärkide suunas on läinud.

Nüüd Sa võid endalt küsida, kes nendest gruppidest oli kõige edukam? Kus kõige rohkem eesmärke täideti või eesmärgid ära tehti? Ma usun, et Sa tead vastust. Vastus on ju viimane viies grupp. See grupp, kes pani eesmärgid kirja, kes mõtles vahe-eesmärkidele, kes tegi avaliku teavituse ehk informeeris sõpra või coach’i või perekonnaliiget ja kes andis sellele isikule teada, kuidas tal eesmärkide suunal liikumine on arenenud.

Kui numbritest rääkida, siis esimese grupi eesmärkide saavutamise protsent oli 43%. Teisel ja kolmandal 56%. Neljandal grupil 64% ning viimasel, viiendal grupil, 76%. Esimese ja viienda grupi vahe 43% vs. 76% on 33%, mis on väga suur ja oluline erinevus.

Ma usun, et siin on nüüd mõtlemise koht Sinule endalegi. Mida Sina saaksid teha, et eesmärkide saavutamine oleks oluliselt kindlam? Mida Sina saaksid teha, et see jõud eesmärkide poole liikumisel oleks veelgi suurem ja kaasahaaravam?

Kui Sa soovid vaadata videot selle mõttekäigu kohta, siis palun külasta: https://www.facebook.com/priit.lifecoach.ee/videos/391601274565645/

Uskumused moodustavad isiksuse alusmüüri. Nad määravad ära, kui väärtuslikuna või väärtusetuna Sa ennast tunned, kas oled usaldav või kahtlustav, pädev või asjatundmatu, valmis riskima või alalhoidlik. Uskumused mõjutavad Sinu enesehinnangut, tööga toimetulekut, meeskonnatöö oskuseid, suhteid, küllust ning isegi mentaalset ja füüsilist tervist. Uskumused on salvestatud alateadvusse ning moodustavad tajufiltreid, läbi mille Sa maailma näed. Nende tööd võrreldakse arvutiprogrammidega – kõik sõltub sellest, milline programm on käivitatud. Seepärast oleme me ka kõik erinevad.

Sul on piiravaid uskumusi, mis Sinu toimetamist takistavad ning samas on Sul ka toetavaid uskumusi, mis aitavad saavutada Sul paremaid tulemusi. Kui Sa usud, et „Oh, mina olen kõigest mutrikene ning minust ei sõltu suurt midagi“ või „Pole mõtet isegi proovida, nii kui nii see ei õnnestu“ või midagi analoogset, siis need on takistavad uskumused. Toetavad uskumused on näiteks „Mis iganes ka ei juhtuks, ma leian lahenduse“ või „Ma olen julge, loominguline ja hakkaja“. Toetavatel uskumustel põhinevad afirmatsioonid. Toetavad uskumused viivad Sind elus edasi. Et toimuks muutus, peavad toetavad uskumused ületama takistavaid uskumusi. Indiaanlastel on jutt, kahest hundist, kes Sinuga kõikjal kaasas on. Sinu tegemisi saadavad. Kelle vahel pidevalt käib võitlus. Üks huntidest sümboliseerib kurjust ning teine headust. Kumb nendest igapäevaselt peale jääb? Kumb Sinu elu suunab? Kõik sõltub sellest, kumba hunti Sa toidad.

Lapsepõlvest kaasa saadud tarkused võivad olla perekonnas rännanud juba mitu inimpõlve. Üks osa nendest tarkusest on suunatud „ellujäämisele“, mis enamikel juhtudel peavad ka täna paika. Kuumalt pliidilt äsja võetud supp on ka tänapäeval tuline. Kivi on endiselt kõvem kui pea. Aga teine suur osa on seotud „elus hakkama saamisega“, need on tarkused ja uskumused, mis võivad olla ajas muutunud. Kuna töö iseloom on muutunud. Füüsilise töö osakaal on vähenenud. Põllumajandus on ka täna oluline, kuid raskemad tööd tehakse ära masinatega, mitte enam loomadega või käsitsi. Mõttetöö osa on hüppeliselt suurenenud. Tänapäeval loevad pigem meeskonnatöö oskused ning loomingulisus. Tõepoolest, kunagi võis olla mõistlik uskumus, et ma pean kõikide asjadega ise hakkama saama. Tänapäeval aga ilma teiste panustamise ja abita väga kaugele ei purjeta. Samuti on otsustamise protsess muutunud kiiremaks. Kas ei eelda uued väljakutsed ka uusi uskumusi? Loomulikult, kui Sa soovid elus kenasti hakkama saada.

Kuidas muuta uskumusi? Kuidas kirjutada uut programmi, mis tänapäevaste nõudmistega paremini hakkama saaks? Õnneks on võimalik kõike seda teha.

1. Esmalt keskendu sellele, mida Sa soovid. Positiivsele, innustavale lõpptulemusele.
2. Siis oleks hea korraks läbi mõelda, miks see on Sinu jaoks tähtis? Mis Sinu elus muutuks, kui soovitu täituks? Uus uskumus kinnistuks.
3. Seejärel tuleks oma uut soovi võimalikult täpselt ette kujutada ehk visualiseerida. Milline Sa oled? Kuidas käitud? Mida oluliseks pead? Kas Sa näed ennast mõnes situatsioonis soovitud viisil käitumast?
4. Ära unusta ka lisaks piltidele ka sõnade võimast jõudu – uut uskumust tuleks nii iseendale igapäevaselt korrutada, kuid miks mitte rääkida ka sellest pereringis või sõpradega.
5. Visualiseerimise protsessi ning endale näiteks hommikuti peegli ees kinnitamist peaks kordama igapäevaselt kuu aega järjest, kuni ta on korralikult alateadvusse kinnistunud ning hakkab Sinu elu juhtima.

Kuna uskumused kujunevad kogemuste kaudu, tuleks uusi asju julgemalt proovida. Kasvõi minna teistkaudu homme tööle. Või registreerida ennast mõnele põnevale koolitusele. Uute uskumuste väljatöötamisel ja kinnistamisel aitab kaasa ka coaching, kus alateadvuse tarkusele tuginedes uusi võimalusi luuakse. Ära karda küsida abi, kui Sa soovid olla oma elu peremees.

Henry Fordi poolt on öeldud: „Kui Sa usud, et Sa suudad või usud, ei suuda – mõlemal juhul on Sul õigus.“ Usun, et oled seda mõttetera kuulnud. Just nii nende uskumustega ongi.

Aga, kuidas selles duaalses maailmas kenasti hakkama saada?

1. Alusta päeva päeva planeerimisega. Päeva tegevuste planeerimine on väga oluline osa kogu päevast. See võiks olla nii kümnekonna minuti pikkune protsess, mille käigus Sa mõtled läbi päeva kolm kõige tähtsamat tegevust. Loomulikult, peaksid need tegevused olema seotud Sinu eesmärkidega. Seejärel leiad aja, millal Sa nende tegevustega tegeled ning teed vastava reserveeringu ka kalendris, et keegi ei saaks Sind just siis mõnele koosolekule kutsuda. Kõik muud vähemolulised tegevused, sätid kolme tegevuse ümber, umbes nii nagu Sa läheksid väikese lapsega maale vanaemale külla. Esmalt tõstad auto peale lapsevankri, seejärel kotid ning kõige lõpuks veel mänguasjad, kingad, raamatud ehk need kõige väiksemad asjad. Kui Sa oleks alustanud tagurpidises järjekorras, esmalt mänguasjad, raamatud, kingad ning seejärel kotid vahetusriietega, oleks lapsevanker suure tõenäosusega jäänud parkimiskohale eemalduvale autole nukralt järele vaatama. Aga miks mitte kasutada sama pakkimise loogikat ka päeva planeerimisel?
2. Hoia fookuses vaid üks asi korraga. Ilmatuma vahva on ju teha mitut asja korraga, kuid tegelikult see siiski suurepäraselt ei õnnestu. Või, kui mööndusi teha, Sul peab olema üks põhitegevus, mille ooteajal Sa saad teha vähemolulisi tegevusi. Näiteks, keedad suppi ning ajal, mil porgandid ja kartulid pehmeks keevad, loed midagi põnevat. Ja samas on kuskilt kõrva jäänud, et naisterahvastel õnnestub mitme tegevuse samaaegne tegemine edukamalt. Mine võta kinni, kas see ka tõele vastab. Aga ma usun, et Sa oled märganud, kui vaid üks teema korraga fookuses hoida, on tegevusel hoopis teine jume. Kui keskendud supi söömisele, mis vahepeal juba valmis sai, tajud erinevaid maitseid ning söömise kogemus on hoopis midagi muud, kui süüa ning samaaegselt ajalehte teise silmaga uudistada. Kutsun Sind ka siin proovima ja katsetama, kas eelnevalt räägitu ka Sinu puhul paika peab?
3. Planeeri tegevusi enda energiatasemest lähtuvalt. Kui Sa oled hommikune inimene, võta olulised asjad ette just hommikul. Kui Sulle meeldib enne „üles ärgata“, pead natuke oluliste toimingutega ootama. Usu mind, Sa tunned ennast ise kõige paremini, oled endaga elanud ju sünnist saadik, järelikult oskad ka öelda „mis tüüpi inimene Sa oled“ ning vastavalt sellele saadki olulistele tegevustele aega paremini planeerida.
4. Planeeri aega puhkamiseks. Meenuta korraks, kas tuleb Sul meelde mõni loeng või tund oma kooliajast, kus loengu teema oli ju iseenesest huvitav, kuid Su mõtted tiirlesid hoopis teistel radadel. Võib-olla ajendas selleks akna taga paistev päike ning varajane kevad. Just see aeg, kus väljas on nii palju erinevaid lõhnu ja tärkavat energiat. Tead ju küll. Aga võib-olla hoopis, et Sa olid sellest tunnist ja võib-olla kogu õppenädalast nii väsinud, et Sul polnud lihtsalt energiat loengus osaleda. Tegelikult Sa ei saanudki ju täpselt aru, mis hetkest see „klõps“ käis, mis viis Su mõtted loengust eemale. Just nii see ongi, väsimus hiilib vaikselt. Ta ei anna uksekella ega tervita üle terve toa kõva selge häälega. Aga, kui Sa oleks õigel ajal puhanud, oleksid suure tõenäosusega vapralt õpetatavast osa saanud kuni loengu lõpuni. Just nii nagu Sinuga samas pingireas paar õpilast just said. Ning siit Sulle ka järgmine mõtteharjutus, mõtle palun, millise aja tagant peaksid Sa korraks puhkama, et Su energiatase oleks piisav korralikuks töösoorituseks kuni tööpäeva lõpuni? Kontoritöö puhul näiteks tuleks korraks laua tagant tõusta, et liikuda ja ringutada.

Kui Sul on eesmärgid paigas, on Sul tegelikult lihtne vahet teha olulise ja mitteolulise vahel. Teed endast kõik, et tegeleksid võimalikult palju oluliste tegevustega, jälgid enda energiataset ning oledki mingi aja pärast kohal. Igati loogiline. Tasub taaskord proovimist.

Palun jaga kommentaarides oma mõtteid sel teemal. Kuidas Sa hoiad fookust olulistel tegevustel? Kui tihti võiksid kontoritöö puhul korraks tõusta ja jalutada? Suured tänud Sulle juba ette!