Kõik asjad siin ilmas luuakse kolm korda. Kõigepealt on mõte. See mõte peab tulema kuskilt. Me elame infoühiskonnas, kus meieni jõuab mustmiljon mõtet iga päev ning Sa pead sellest mõtete laviinist mingi idee iseendale leidma või mõtte justkui üles korjama. Selle omaks võtma. Alles seejärel saad Sa minna edasi.
Kas Sa oled pannud tähele, et kui keegi ütleb Sulle, et Sa kindlasti pead sellega tegelema, siis suure tõenäosusega on millegipärast nii, et Sa ei taha seda üldse teha. Sa ei ole seda mõtet omaks võtnud või ära ostnud. Sa ei tunne, et see mõte on just see, mis väärib toimetamist. Tihti võib sarnane olukord tekkida töösituatsioonis, kus juht ütleb: „See tuleb just niimoodi ära teha!“ Ja siis loomulikult töötaja tunneb, et teda surutakse justnagu nurka. Pannakse purki. Ta ei taha sellega tegeleda, sest see ei ole tema mõte. Ta ei näe võib-olla selle mõtte suurt lendu. Ta ei oska seda mõju hinnata.
Kui mõte on olemas, siis järgmine etapp on ka väga oluline. Tihti unustatakse see etapp ka ära. Järgmisena tuleb mõtte suuremaks või sügavamaks mõtlemine. See võib toimuda rääkimise teel, näiteks Sa leiad inimese, kes on seda varem teinud. Saad temaga kokku ning arutate omavahel ning saad kindlust edasiminekuks. See võib toimuda coach’i abil, kes aitab Sind teema olulisele mõtlemisel. See võib toimuda hea sõbra, töökaaslase või ka juhi kaudu. Kindlasti peab olema teine inimene, kes peegeldab ning aitab Sind sellesse teemasse rohkem sisse minna.
Aga Sa võid samahästi võtta ka paberi ning selle kõik kirja panna.
Oluline on ju see, et Sina teed seda tööd ning saad mõttega minna sügavamale, saad selle veelgi detailsemaks mõelda. Sa saad plaani läbi arutada. Saad mõelda, kuidas maailma sellest mõttest võib muutuda, kuidas Su elu muutub.
Mõtte suuremaks või olulisemaks mõtlemise taga on kaks asja:
- Sa oled ise oluliselt rohkem valmis. Saad aru, kas see mõte on see, mis väärib ära tegemist
- Mida detailsemalt Sa sellele mõtled, seda parem kvaliteet tuleb. Seda rohkem saad lõpptulemuse headust garanteerida
Kolmas etapp alles on nende asjade ära tegemine. Mõtte füüsilisse maailma toomine.
Näiteks, kui Sa mõtleksid maja ehitamise peale. Algab ta sellest, et arhitekti tekib peas mõte, et siia võiks ehitada näiteks kahekordse maja. Kohapeal vaatamisest saab täpsemalt aimu, mis seal üldse on. Millised majad on ümbruskonnas? Kas seal on metsa või merd? Selle info pealt tekib visuaalne pilt sellest, milline saa maja võiks olla.
Mõte läheb täpsemaks kui tekivad arhitektuursed joonised. Tekivad vaated, lõiked, korruste planeeringud. Hiljem juba tehnilised joonised. Esialgne mõte läheb oluliselt suuremaks, läheb oluliselt täpsemaks.
Seejärel algab kolmas etapp. Tuleb ehitaja, võtab metsa maha, lööb kopa maasse ning hakkab reaalselt ehitama. Võtab paberi ette ning paneb siia vundamendiploki ja hakkab seina laduma. Siis tuleb teine mees, puurib seina augu ning paneb sinna pistikupesa.
Aga ta ei tee seda iseseisvat, kõik on eelnevalt ju läbi mõeldud. Kui on läbi mõeldud, siis on tagatud ka kvaliteet. Maja saab reaalselt selline nagu tellija soovis, kuna arhitekt ja tellija on sellest omavahel rääkinud. Kui seda kokkulepet ei oleks, tuleks sellest ju suur kaos.
Sarnane võib-olla ka Su enda tegemistega, et hakkab mõnikord kohe prauhti toimetama. Sa saad küll teada, kas see idee töötab või mitte, kuid Sa ei saa tagada kvaliteeti, kui Sa ei ole asju korralikult läbi mõelnud. Selle kohta saab öelda „tehtud-mõeldud“, kuigi peaks olema ju vastupidi „mõeldud-tehtud“.
Kui soovid antud juttu hoopis vaadata ja kuulata, oled oodatud vaatama videot: